Laine Mesikäpp (1915-2012), näitleja ja rahvalaulik

Laine Mesikäpp (1915-2012) eesti näitleja ja rahvalaulik
sünd. 27.02.1915 Hageri kihelkond, Adila küla, Kloostri talu
surn. 05.05.2012 Tallinn

Laine Mesikäpp (Laina Mõsikepp) sündis Adilas Kloostri talus suure pere üheksanda lapsena. Laine isa Hans Mesikäpp oli ümbruskonnas tuntud kui rahvajuttude vestja ja rahvalaulude koguja (etnograafilise materjali kogujana Rahvaluule Arhiivi aukorrespondent), vanaema Mari Rammus (sünd. Õismann) oli aga tuntud pulmalaulik.
Laine õpingud Tallinna 1. tütarlastegümnaasiumis 1930-ndatel jäid pere keerulise majandusliku olukorra tõttu pooleli, ent poemüüjana töötades tutvus Laine rahvatantsulegendide Ullo Toomi ja Anna Raudkatsiga. Nendega leelotajana Pärnu kõlakojas koos esinedes jäi ta silma sealsele teatrirahvale. Näitlejatööd alustas Laine Mesikäpp 1942. aastal Endla teatris, kus tema esimene roll oli Maret Vaa August Gailiti „Toomas Nipernaadis”. Järgmisel hooajal mängis ta peaosa August Mälgu „Metshumalas”.
Seejärel kutsus Estonia teatrijuht Ants Lauter (kes samuti Raplamaalt pärit) Mesikäpa Estonia teatrisse. Teatri esimeses sõjajärgses lavastuses Gloria-Palace’i laval oli ta Penti-Anne osas lavastuses „Enne kukke ja koitu” (1944). Olulisemad rollid olid ka Nataša „Kolmes ões” ja Miili „Kosjasõidus” (1947). Lauteri kõrval süvenes koostöö lavastaja Andres Säreviga, nende käe all mängis Mesikäpp kaasa veel mitmes Estonia draamatrupi lavastuses. 1949. aastal ühendati Estonia draamatrupp Eesti Draamateatriga, mille koosseisu jäi Mesikäpp oma teatrikarjääri lõpuni aastal 1992.
Väiksemate rollide kõrval tõuseb esile Mardi-Riste Juhan Smuuli „Muhu monoloogides” (1967). Rohkem kui 40 aasta pikkusest karjäärist Eesti Draamateatri näitlejana väärivad rõhutamist rollid Voldemar Panso lavastustes: Emma („Härra Punttila ja tema sulane Matti”, 1958), proua Pollinger („Mees, naine ja kontsert”, 1972), Maija („Parvepoisid”, 1975) ja Ella („Roosiaed”, 1976). Ta on mänginud Tallinnfilmi filmides „Tagahoovis“ (1957) ja „Varastatud kohtumine“ (1989).
Eesti kultuurilukku läheb Laine Mesikäpp eeskätt aga rahvamuusikuna. 1947. aastast alates esines ta kõikidel üldlaulu-ja tantsupidudel ning paljudel kohalikel rahvakunstiüritustel ja paikkondlikel laulupidudel leelotajana. Eestis pole laululava, kus ta poleks eeslauljana üles astunud. 1950. aasta üldlaulupeol oli eeslaulmise pikkuseks koguni 75 värsirida. Laine Mesikäpp oli hinnatud rahvapärimuse koguja, aga ka uute rahvalaulude looja. Samuti oli ta Eesti Draamateatris hinnatud kolleeg teatripidude organiseerijana.
Laine Mesikäpp oli Eesti Teatriliidu liige (1949), rahvakunstiansambli Leigarid liige (1993), Eesti Näitlejate Liidu auliige (1997), tunnustatud Eesti NSV teenelise kultuuritegelase nimetusega (1967).
Poolsada aastat kandis ta üht tantsupidude hinnalisemat reliikviat - Anna Raudkatsi hõbepreesi, mis kätkeb endas mitutsadat aastat rahvatantsu ja rahvalaulu lugu. 2004. aastal pärandas Laine selle edasi Marika Ojale. Kahe leelotaja ja helletaja teed ristusid 1993. aastal Leigarites, kui Laine Mesikäpp oli Draamateatrist lahkunud. Nii ühendab talisman tantsuema Anna Raudkatsi vanemate sugu, leelotajat ja näitlejat Laine Mesikäppa ja folklooriansambli Leigarid praegust liiget Marika Ojat.
Laine Mesikäpp oli omadest hoitud ja nii laulurahva kui ka teatriinimeste poolt meeles peetud kuni elu lõpuni. Viis viimast aastat elas laulupeolegend Iru hooldekodus ja oli oma eluga üpris rahul. Aega ja tahtmist Iru-päevil teda külastada leidis teiste kultuuriinimeste seas ka endine presidendiproua ja folkloristika gold old lady Ingrid Rüütel. 

https://et.wikipedia.org/wiki/Laine_Mesik%C3%A4pp

http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/mesik%C3%A4pp_laine1