Paul Friedrich Saar (1919-2010), vaimulik

Paul Friedrich Saar (1919-2010), vaimulik
sünd. 07.06.1919 Tallinn
surn. 05.03.2010 Kohila

Paul Saar sündis Tallinnas pere viimase lapsena. Ees olid kasvamas vend Rudolf ning õed Luise ja Meeri. Perekond elas Kentmanni tänaval. Isa Tõnis, linnamisjonär, oli pärit Läänemaalt Karuse kihelkonnast, ema Emilie Katerine (sünd. Torbek) aga Harjumaalt Harku vallast. Perekond kuulus Tallinna Jaani kogudusse. Juba lapsena unistas Paul misjonäri- ja kirikuõpetajaametist.

Pauli koolitee algas seitsmeaastaselt Tallinna Ühendatud Usklikkude Haridusseltsi Algkoolis.  Sellele järgnes Gustav Adolfi Gümnaasium, mille Paul lõpetas 1937. aastal, minnes seejärel vabatahtlikuna teenima Eesti Vabariigi kaitseväkke. Noorsõduri aeg möödus Jõhvis, järgnesid kursused Tallinnas aspirantide sõjakoolis, mille lõpetamisel sai ta reservlipnikuks.
Sügisel 1938 astus Paul Tartu Ülikooli. Valik oli kindel – teoloogia teaduskond ja kirikuõpetaja töö. Kui usuteaduskond 1940. aastal Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu likvideeriti, õppis Paul kaks semestrit arstiteaduskonnas. Et vältida 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseerimist oli ta lühikest aega metsavend.

1939. aasta suvel tutvus Paul soomlannast soome filoloogia üliõpilase Martta Elisabet Luostarineniga. Jõuludeks tehtud kihlusplaanid katkestas novembris alanud Soome Talvesõda. Pärast Eesti okupeerimist sakslaste poolt asus Paul Saar 1941. aasta oktoobri lõpul teenima eesti sõdureist koosnevas Org. Todti valvepataljonis Pihkvas.
1942. aasta sügisel Soomes puhkusel olles lasid Paul ja Martta ennast laulatada. Sellest tulenevalt esitas Paul Eestisse tagasi jõudes pataljonist lahkumiseks avalduse, soovides minna Soome elama ning ühtlasi astuda Soome sõjaväkke. Tema peale esitatud kaebuse ja Saksa-vaenulikkuse tõttu, pandi ta aga Patarei vanglasse. Vanglast vabanedes tuli tal sõdida SS-üksuse koosseisus Narva rindel Sinimägedes. Sealt õnnestus Paulil põgeneda ning siirduda Soome, kus ta asus vabatahtlikuna teenima Soome armees eestlastest koosnevas jalaväerügemendis (JR-200), ning temast sai nn «soomepoiss». Talle anti seersandi auaste.
Kui enamus rügemendist pöördus Jätkusõja lõppedes 1944. a. sügisel tagasi Eestisse, otsustas Paul jääda Soome. Koos abikaasaga said nad lõpuks luua oma ühise kodu Helsingis. Martta töötas soome keele õpetajana gümnaasiumis, Paul aga jätkas oma õpinguid Helsingi Ülikooli usuteaduskonnas. 8. septembril 1945 sündis poeg Juha-Pekka. Kahjuks ei saanud noore pere õnn kaua kesta. 1947. aastal Paul arreteeriti ja pärast kolme kuud eeluurimisvanglas saadeti 1948 aasta alguses tagasi Nõukogude Eestisse – põhjuseks Soome armees teenimine.

Kuna Paul sai Helsingi Ülikooli usuteaduskonnast tõendi seal sooritatud eksamite kohta, lubati tal Tallinnas avatud Usuteaduse Instituudi juures teha tagantjärele mõni veel puuduv eksam ning ta ordineeriti 9. mail 1948 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus.
Paulist sai Vändra koguduse õpetaja ja Tori koguduse hooldajaõpetaja kuni 1951. aastani. Teenistuskäik jätkus Tallinna Kaarli koguduse I pihtkonna õpetajana. 1953. aastal 24. veebruaril arreteeriti Paul KGB poolt, ning sõjatribunal mõistis talle riigireetmise ja nõukogudevastase propaganda eest ühtekokku 35 aastat vangistust. Sügisel järgneski ümberasumine Lääne-Siberisse Omski vangilaagrisse. 1955. aastal lühendati karistusaega 25 aasta võrra, 1956. aastal aga jõustus armuandmisseadus ja Paul Saarest sai taas vaba mees. Kuivõrd vaba – Soomes oli ta perekond, kelle juurde pääseda paraku ei õnnestunud.
1957. aasta jaanuaris sooritas Paul viimase eksami Usuteaduse Instituudis – nõnda kestis tema tähelepanuväärne õpinguaeg kogunisti 19 aastat. 1956-1967 töötas Paul Varbla ning 1963-1967 Karuse ja Hanila koguduste õpetajana.
Suhtlus Soome jäänud abikaasa Marttaga käis põhiliselt telegrammide teel. Abikaasad, kes polnud teineteist 12 aastat näinud, said kohtuda peale pikka lahusolekut vaid paaril korral ja sedagi vaid mõneks päevaks. 1961 augusti lõpul anti Marttale võimalus tulla tavalise turistina kolmeks päevaks Eestisse ja külastada Varblat. See jäigi nende viimaseks kohtumiseks. Sama aasta novembris hukkus Martta traagilises autoõnnetuses Helsingis. Oma naise matusele minekuks Paulile luba ei antud. Poeg Pekkaga, keda isa oli viimati näinud 2-aastasena, sai kohtumine võimalikuks 1962. a. kevadel Leningradis, mil nooruk oli juba 16-aastane. Soome avanes Pauli jaoks alles aastal 1987, kui pärast 40-aastast ootust sai ta loa oma teisele kodumaale sõita.

Peale kolmeaastast lesepõlve abiellus Paul 1965. aasta 24. veebruaril Ingerimaalt pärit eesti soost neiu Niina Adorovaga. Laulatus toimus Varbla kirikus ning nende pulmadest sai terve koguduse ühine pidupäev. 31. mail 1971 sündis tütar Anna.

1967. aasta veebruarist määrati Paul Saar Hageri kogudusse, kus ta teenis täpselt 26 aastat. Selle aja jooksul võttis ta kirikus ette kaks suuremahulist remonti, mille käigus korrastati kirikut nii seest kui väljast, sealjuures uuendati kiriku lagi, põrandad ja küttesüsteem.
Aastail 1972-1993 oli Paul Saar ühtlasi Lääne-Harju praostkonnas 17 aastat abipraosti ning seejärel 4 aastat praosti ametis.
Hea soome keele oskajana käis Paul 1979-1991 ca 1000 km kaugusel Ida-Karjalas hooldajaõpetajana teenimas Petroskoi ingeri-soome kogudust, kuhu sai tema eestvedamisel ehitatud ka uus kirik ning kogudusemaja (Petroskoi oli esimene pärast II MS Nõukogude Liidus asutatud ingeri-soome kogudus). Seal tuli teenida ka teisi vastregistreeritud kogudusi, samuti Ingerimaa – Pushkini, Kupanitsa, Kosemkina jt. kogudusi.
Paul Saar oli Eesti kiriku alaline esindaja Ingeri kirikus. Ta oli sealkandis väga tunnustatud ja austatud vaimulik. Viimasel töötamise aastal oli ta ühtlasi Ingeri praostkonna praostiks. Tema tööd Ingerimaal tunnustati Turu piiskopkonna mälestusmedaliga.

Paul Saart on autasustanud Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (2001) ja Soome Vabariigi Valge Roosi Rüütelkonna I järgu teenetemärgiga (2002). EELK on tema tegevust hinnanud Teeneteristi II klassi ordeniga (2007) ja Soome kirik Püha Henriku Ristiga (2008). Kohila valla elutööpreemia (2008).

Paul Saart on iseloomustatud kui elurõõmsat ja avala loomuga meest, kellel oli meeldejääv hääl ja kelle jumalateenistusi kandis soe ja sõbraliku huumoriga jagatud jumalasõna. Pauliga seostub sõnapaar «lentäva pappi» – alati oli tal kiire ühest kohast teise, ühe inimese juurest teise juurde. Ta oli konkreetne ja suurepärase mäluga - faktid, inimesed, kes kellega sugulane jmt. Tema kohalolek sisendas rahu, tema käepigistus oli tugev ja kogu südamest. Ta oli tõeline rahvamees, keda mäletatakse Hageri kogukonnas siiani.

Jäädes 1. veebruarist 1993 pensionile, alustas Paul Saar aktiivselt tegevust Soome Sõjaveteranide Liitu kuuluvas Soomepoiste Eesti Ühenduses. Oli ühenduse juurde loodud vaimuliku töö toimkonna esimeheks, kuuludes ühtlasi ka ühenduse juhatuse koosseisu.
Paul oli aastaid Hageri hooldekodus hingehoidja, külastades kord nädalas neid, kes soovisid vaimulikuga rääkida. Ta asendas Hageris puhkusel olevat õpetajat ja teenis mujalgi üle Eesti. Veel 90-aastasena, vaatamata oma auväärsele eale, oli ta toimekas ja elust osavõttev hingekarjane.

Pauli eluteest on Martti Issakainen kirjutanud 1994. a. raamatu «Toinen vyöttää sinut». Raamat on tõlgitud ka eesti keelde ja 2002. a. antud välja pealkirja all «Soomepoisi elurännak».

Paul Saare pikk ja sündmusterohke elutee lõppes 5. märtsil 2010 omas kodus, peale mõne-kuulist haiguseperioodi ja eemalejäämist oma kogudusest.
Pauli ärasaatmine 20. märtsil Hageri kirikus oli rahvarohke. Mitukümmend vaimulikku auvalves ja järelehüüdeks pühakirjasalmi ütlemas. Kohal olid piiskopid Eestist, Soomest ja Ingeri kirikust. Peapiiskop Andres Põder nimetas Pauli suureks ehitajaks ihulikus ja vaimulikus mõttes, paljude usuisaks ja üheks meie kiriku patriarhiks.
Pauli põrm sängitati Hageri surnuaeda.

2017. aasta 10. septembril, mil tähistati Hageri kiriku 125. sünnipäeva, avati uuendatud kirikuesisel neli nimelist pinki kogudust teeninud auväärsetele vaimulikele – nende hulgas Paul Friedrich Saarele, kes oli koguduse vaimulik aastatel 1967-1993.

Teades, kui oluliseks pidas Paul oma ametiristi, otsustas perekond tema 100. sünniaastapäevaks, et praost Paul Saare haual peab seisma ametirist-hauakivi. Risti kujundas skulptor Tiiu Kirsipuu, kasutades täpselt sama sümboolikat ja jooniseid, mis on EELK vaimulike kasutusel olevail ametiristidel.
Hageri koguduse rahva rohkel osavõtul õnnistati hauarist kalmistul 9. juunil 2019. a. Hauaskulptuuri tagaküljele jääb õp Paul Saare poolt kõigile haua külastajatele lühijutlus: «Ole ustav surmani».

Paul Friedrich Saare eluloost kokkuvõtte tegemisel on kasutatud väljaannetes «Eesti Kirik»,  «Hageri kirik», «Nädaline», «Kohila valla ajaleht» ilmunud artikleid.