Herta Leilia Laipaik (1943.a.Rumma, 1955.a. Kornev) kirjanik

Herta Leilia  Laipaik (1943.a.Rumma, 1955.a. Kornev) kirjanik
Sünd.29.01.1921 Hummuli v.
Surn. 17.01.2008 Tallinn
Herta sündis Lõuna-Eestis Valgamaal käsitöölise peres. Herta õppis Tõrva algkoolis, Tõrva Ühisgümnaasiumis ja  a-il 1940- 1943Tartu Ülikoolis arstiteadust, tema esimeseks kutsumuseks oli meditsiin, mida ta sai õppida vaid kolm aastat. Selles valikus oli kindlasti nii soov aidata ligimesi kui ka eelaimus, et elu jooksul tuleb tal endal võidelda mitmete haigustega. Ja küllap see võitlus oli edukas, sest eluaastaid jäi tal napilt puudu 87-st. Seda põlvkonda on Eestimaal meie tahtest sõltumatu saatus üsna kurjasti rappinud.  Nii tuli ka Herta Laipaigal üheainsa punasel okupatsiooniaastal kirjutatud luuletuse eest viibida Valgas sakslaste eeluurimisvanglas 1942.a., kuid hoopis tõsisemad katsumused seisid ees. Töötas POSTIMEHE ja ÕHTULEHE toimetuses. A-il 1943-1944 ajal. EESTI SÕNA mittekoosseisulise töötajana. Tema esimene abikaasa lahkus enamlaste eest Rootsi, kuid isamaaline ja kirjandust armastav Herta jäi kodumaale. 1946-1947 oli Tõrva lastesõime med.õde, seejärel Tahva ja Elva lastesanatooriumi ning 1948-1950 Tõrva haigla vanemõde. Tema tulevane, teine abikaasa (siis nad veel ametlikult abielus ei olnud), dr. Nikolai Kornev küüditatiti 1949. aasta Siberisse ning Herta Laipaik läks dekabristi naisena talle aasta hiljem järele. Herta töötas Siberis Krasnojarski krais Razdelnoje haiglas. Varsti pärast Stalini surma pääsesid mõlemad Eestisse tagasi. Siin töötas Herta Laipaik ajakirjanikuna, meditsiiniõena ning raamatukoguhoidjana. Alates 1977. aastast on Herta Laipaik töötanud kutselise kirjanikuna.
Esimene vaid ajalehes EESTI SÕNA ilmunud kirjandusteos on jutustus TEENIJATÜDRUK KÄRT (1944). Pikka aega pühendas ta end vahepeal aga perekonnale ja lastele. Sel ajal kirjutas ta vaid mõned noorsoojutud. Neist hea ainetundmisega paistavad silma Siberi olusid käsitlevad HÕBETÄHEGA TAIGAS (1958) ja jutukogu ÜKSIK PAAT JENISSEIL (1966), samuti kirjutas ta kuuldemänge ja kirjanduskriitikat.
Tema loomingus annavad tooni folkhorror'i sugemetega kunstmuistendid. Rahvapärimused on kirjaniku loomingule olnud suur inspiratsiooniallikas, aidates tal luua Eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri. Väga paljudes Herta Laipaiga lugudes on müstilist hoovust. Mitmesugused salaõpetused ja idamaised tarkused, mis on ka kodukihelkonna rahvapärimuste nägu, huvitasid teda tõepoolest, kuid nendel aastatel kirjandusse tunginud kurjuse noodid ja inetuste kujutamine jäid talle võõraks. Tema romaanid ja jutud olid suunatud headusele, üksteisemõistmisele, inimese helgemate külgede avamisele.
Kui väga paljud kirjanikud kirjutavad oma parimad teosed noorpõlves, siis Herta Laipaik avanes imeliselt just küpses eas, kui 1980-ndatel ja 1990-ndatel aastatel ilmusid tema kunstmuistendite kogud MAARJAKASK (1983) ja KURJASADU (1987) ning ridamisi romaane, nimetagem  HALLID LUIGED (1986), romaan räägib noore naisvangi läbielamustest saksaaegses Valga vanglas, kus esile tõuseb miljöö usutavus ja  karakterite hea ja plastiline kujutamine. HAUAKAEVAJA LOOD (1990),  see novellides romaan jutustab kirjaniku kodukandi  minevikust.  Romaan PELG (1993), siin kujutab ta naise saatust muutuvas ajas, KOERAKOONLANE (1993), siin jälgib kirjanik nuhi dramaatilist elu pärast sõda. Romaanid ANGARA ÄÄRES. ANNO 1950 (1992),  PÄRLID SUREVAD PIKKAMISI (1993)  ja MUSTA OPAALI RADA(1996), moodustavad omapärase kalliskivide –triloogia, milles  kajstuvad isikulood hea ja kurja  saatuse salapärases mõjuvallas. OMA KOJA NARR (1998) on satiirilise suunitlusega tänapäeva kajastav romaan kus kirjanik pilab  mammonakultust. Kokku on Herta Laipaik kirjutanud 21 raamatut ja 16 nendest on romaanid. 1984.a-st KL liige. Need ei ole mitte sahtlisse kogunenud lood, mida ei saanud nõukogude tingimustes avaldada, vaid ilmumise eel ka kirjutatud. Ilmselt oli Eesti vabanemise lootus ning tõepoolest vabanemine 60-70-aastasele kirjadaamile  väga stimuleeriv. Sageli võis Herta oma kolleegidele helistada, muretsedes toimuva või ähvardava pärast, ning kuulas meelsasti ära rahustavaid arutlusi selle kohta, et maailm toimib ning kõik põlvkonnad tulevad ise oma probleemidega toime. Herta Laipaik ei tükkinud kirjandusmaailma esimestesse ridadesse, see oli ta loomusele võõras, kuid ta moodustas koos paljude põlvkonnakaaslastega ja ka nooremate kolleegidega selle tugeva keskpaiga, millele üks rahvuskirjandus on üles ehitatud ning püsib.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; EE 14 kd, Tallinn, 2000; www.postimees.ee › Eesti uudised; www.mulgimaa.ee/mulgimaast/vaimne-parand-juured/herta-laipaik;

 Loe lisaks...