Erik-Arne Uustalu (1936 – 2018) metallikunstnik ja disainer

Erik-Arne Uustalu (1936 – 2018) metallikunstnik ja disainer
Sünd. 18.06.1936 Tallinn
Surn. 20.03.2018 Tallinn
Erik uustalu sündis ja kasvas Tallinnas. Lõpetas Tallinna 2.Keskkooli 1955.a. Astus seejärel ENSV Riiklikku Kunstiinstituuti (ERKI, praegune EKA) mille lõpetas  metallehistöö erialal 1961.a. kiitusega. Tema diplomitöö oli tollast lõputööde üldpilti arvestades võrdlemisi erandlik – stereofooniline raadio. Erik Uustalu suunati tööle raadioelektroonika tehasesse Punane RET ja Tallinna elektroonika konstrueerimise büroosse, kus ta osales mitmete seadmete väljatöötamisel. Ettevõtte toodang oli 1960. aastate alguseni mõningate eranditega tollaste standardsete tüüpkujunduste keskne. Erik Uustalu esimene töö oli raadiomudeli sageduspaneeli ümberkujundamine. Ta on ka mitme tollal uudse raadiomudeli, kaasaskantavate transistorraadiote Tallinn ja Pirita, kujunduse autor. Ühe töömahukama ja märkimisväärsema tootena valmis tema kujundamisel senistest mudelitest palju moodsam radioola Estonia 4. Ta andis välisilme ka mitmetele elektrilistele mõõteseadmetele. Veel 1966. aastal oli ta ametis stereofoonilise raadiovastuvõtja Estonia-Stereo väljatöötamisega. See kinnitati järgmisel aastal ka tööstusnäidisena, kuid sellisel kujul tootmisse ei jõudnud. 1960. aastate lõpust keskendus Erik Uustalu peamiselt unikaalloomingule. Ta on mitmete suuremõõtmeliste, sageli kindlasse ruumi kavandatud metallpannoode autor. Ehkki tema teoste seas on ka emailitud vaskehteid, tarbe- ja dekoratiivvorme, sepistatud rauda ja kohrutatud vaske, eelistas ta materjalina just mastaapsete dekoratiivpannoode puhul enamasti alumiiniumi. Juba 1966. aastal valmis Viljandi teraviljakombinaadi välisseina pannoo. Üheks ilmekamaks näiteks on 1968. aastal valminud modernistliku ilme ja tugevalt stiliseeritud motiivistikuga sümmeetrilise kompositsiooniga söövitustehnikas pannoo Noored Tallinna raadiomajja. 1970. aastaks valmis pannoo NSVL paviljoni Osaka maailmanäitusele, 1980. aastal Pirita restoranile, 1985. aastal Moskva kunstifondi puhkebaasile, 1992. aastal majandusministeeriumile, kui mainida vaid mõningaid Erik Uustalu teoseid. 1993. aastast naasis Erik-Arne Uustalu disaineritöö juurde, liitudes tehase Norma meeskonnaga. Sellest ajast pärineb ka tema viimane kasuliku mudeli tunnistusega kaitstud kujunduslahendus – ehituslik mängukonstruktor.
1977. kuni 1981. aastani oli Erik-Arne Uustalu Eesti kunstnike liidu sekretär. 1984.a. omistati temale ENSV teenelise kunstniku aunimetus.
Erik-Arne Uustalul oli õnne kogeda väga mitmekülgseid loomingulisi väljakutseid ja need oskuslikult suurepärase tulemusega realiseerida. Tema loomingut leiab peale avalike hoonete ka tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogust, kus on tallel üle kolmekümne tema teose. Erik-Arne Uustalu jääb mitme põlvkonna mälestustesse sooja ja rõõmsa inimese ning suurepärase kunstnikuna, mitmekülgse ja võimeka loojana, kellel oli võimalus tegutseda pika aja jooksul tööstuskunstniku ja ka unikaalteoste autorina.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; www.sirp.ee › Artiklid › Kunst; EKABL, Tallinn, 1996;

 Loe lisaks...