Tuudur Vettik(1898-1982)

Tuudur Vettiku haud. Loe lähemalt...

Tuudur (Theodor)Vettik (1898-1982) helilooja, koorijuht, pedagoog ja koorimuusikateoreetik..

Sünd. 04.01.1898 Uniküla, Vao v.
Surn. 20.05.1982 Tallinn
Tuudur Vettik on sündinud Väike-Maarja kihelkonnas. Isa oli puusepp. TV õppis Avispea vallakoolis. Muusikaõpinguid alustas puusepast isa meisterdatud viiulil. Õppis edasi Väike-Maarja kihelkonnakoolis, mängis sealses sümfoniettorkestris ja laulis segakooris, kirjutas oma esimese koorilaulu ja viiulipala . I maailmasõja ajal õppis Tartu õpetajate seminaris, aastast 1919 Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis (konservatooriumi) viiulit ja kompositsiooni, lõpetas 1926 muusikapedagoogika erialal. Täiendas ennast  heliloomingu osas 1927-32 eraviisil Mart Saare juures, kelle  vaated, suhtumine loodusesse, rahvaluulesse ja rahvuslikku muusikasse olid  lähedased ka TV-le. Rahvalaule tundis  TV hästi juba oma lapsepõlvest, nende sisemisi väärtusi avastama ja hindama õpetas teda aga just M.Saar. Juba konservatooriumis õppimise ajal märgati TV kui andekat koorijuhti. Kuna koorijuhtimise eriala avati Tallinna konservatooriumis alles 1940. aastal, sai seda varem õppida muusikapedagoogika erialal (õpetajateks Juhan Aavik ja August Topman). Tartus oli TV ise laulnud Juhan Simmi ja Tallinnas Konstantin Türnpu kooris ning ka need dirigendid olid talle eeskujuks. T V-t huvitas eriti eesti uus koorilooming - tema koorid olid rahvusliku muusika edendamisel kõige järjekindlamad ja olid seetõttu sageli eesti heliloojate laulude esmaesitajaiks. TV töötas Tallinna J. Westholmi eragümnaasiumis, Tallinna Õpetajate Seminaris ja Tallinna Pedagoogiumis muusikõpetajana. 1920.-30. aastatel oli TV Eesti muusikaelu aktiivne tegelane - juhatas koore, kirjutas raamatuid ja artikleid, oli Eesti Lauljate Liidu esimees, MUUSIKALEHE toimetuse liige ja dirigeeris 1930. aastate üldlaulupidudel. 1940. aastal sai TV põhitöökohaks Tallinna konservatooriumi vastne muusikajuhtimise kateeder, mis hakkas tegelema koori- ja orkestrijuhtide ettevalmistamisega. Algusest peale oli TV selle kateedri juhataja, 1947. aastal nimetati ta professoriks. Pärast II maailmasõda nõudis temalt palju energiat sõja ajal lagunenud kooride tegevuse taaselustamise ning nende ettevalmistamine esimeseks sõjajärgseks laulupeoks (1947. a.). TV oli üldjuht 1933. a., 1938. a., 1947. a., 1960. a., 1969. a. ja 1980. aasta üldlaulupeol. Koos Gustav Ernesaksa ja Jüri Varistega kujunes TV-st üks meie koorijuhtide koolkonna rajajaid. 1950. aastal vangistati TV alusetult nõuk. võimurite poolt ning ta viibis kuni 1956. aastani mitmes vangilaagris (rehabiliteeriti 1968. a.). 1957-1962 oli TV taas Tallinna Riikliku Konservatooriumi professor ning tegevdirigent. Ühtekokku on ta juhatanud 24 koori (ülekaalus segakoorid), millest mitmed viis kontsertkoori tasemele. Olulisim on tema töö Tallinna Rahvaülikooli Seltsi segakoori juhina (1924-1938). Koorijuhina tundis TV väga hästi koori võimalusi, samuti oli tal peen tekstitaju. Oluliseks pidas ta koorilaulus sõna hääldust. Kirjutas raamatu DIKTSIOON LAULUS, mis on abimeheks kooridel ja juhtidel tänini. (oli ka G.Otsa diktsiooniõpetaja!). Juba oma varastest lauludest peale on ta osanud leida koorist erinevaid kõlavärve - selle poolest oli TV sajandi esimese poole eesti heliloojate seas lausa novaator. Ta on kirjutanud, et koori ei tule võtta neljahäälse massina, vaid rikkaliku ansamblina, mille sees arvukalt eredaid tämbreid (sealjuures on tema laulud sageli mitte nelja-, vaid viie-, kuue-, seitsme- ja enamahäälsed). TV on väga erineva iseloomuga laule, on lõbusaid ja tantsulisi uuemate rahvalaulude seadeid nagu VIRULASTE TANTSUD. Selle kõrval on aga mitmeid tardunud, veidi sünge ja salapärase iseloomuga koorilaule. Neist NOKTURN (Kersti Merilaas, 1937) ja KUU (Vettik, 1940) on eesti muusika tähtteosed. On ka hümnilikke isamaalisi laule, neist tuntuim on SU PÕHJAMAA  PÄIKESE KULLAS (Markus Univer, 1934)(pakuti 20.datel Eesti hümni konkursil hümniks).
TV kes pidas end ise esmalt koorijuhiks hindas traditsiooni, mis kaasaega hingestab, novaatorlus oli vaid siis oluline kui ta muutus traditsiooniks. Taunis ülbet suhtumist eelkäijatesse. Hülgas julgelt nõuk. loosungid nagu   uus helikeel ja otsingud, olulisem oli talle tegelik andekus ja tulemus.
 Elu lõpul keskendus ta rohkem kirjutamisele: ilmus arvukalt kontserdikriitikat, raamat KOORIJUHI KÄSIRAAMAT, aga ka uut heliloomingut.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; G.Ernesaks SUU LAULAB...., Tallinn, 1971 ja LAUL AVA..., Tallinn, 1985; http://linnamuuseum.tartu.ee/media_multiple/laulupeo/vlp/juhid/TUUDUR_VETTIK.htm;
http://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/vettik/elu.htm