Henn Saari (1924 –1999) keeleteadlane (keelemees)

Henn Saari (1924 -1999) keeleteadlane (keelemees)

Sünd.15.02.1924 Narva

Surn.08.09.1999 Tallinn

Henn Saari sündis Narvas ja käis seal koolis. Poisikesena kuulis Henn Saari Narvas veel idapoolset vaivara murrakut, mis temale  hiljem keelemehena  kasuks tuli. Õppis 1945-50 TRÜ ajaloo-keeleteaduskonnas, oli vahepeal eksmatrikuleeritud. Lõpetas TRÜ 1963.a. eesti filoloogina. Töötas pikka aega ajakirjas "Keel ja Kirjandus" ning seejärel Eesti Keele Instituudis. Kui ütelda sõna "keelemees", siis meenub kõigepealt Henn Saari. Võib-olla oligi tema see, kes selle sõna tuntuks tegi ja talle sisu andis. Avalikkus tunneb H S-t ehk parimini Eesti Raadio keeleminutite kaudu. Need olid  eetris üks kord kuus 1969. a veebruarist alates, olid ühtaegu nii harivad kui ka kasvatavad, nende kaudu oli antud teada kõigist eesti keele muredest ja rõõmudest, seda ka ajal, kui lugeda tuli ridade vahelt. Teiseks kuulub keelemehe mõistesse selge ühiskondlik hoiak. H S seisis kindlalt eesti keele õiguste eest, osaledes otse või vahendatult mõlema senise keeleseaduse (1989, 1995) koostamises. Ta pidas aga alati silmas ka seda, et ühe keele kaitsmine ei tähendaks ühegi teise keele ahistamist. On veel palju sellist, mis laiema avalikkuse eest jäi varjule. Ajakirja Keel ja Kirjandus keeleosakonna toimetajana 1959-1975 suunas ja parandas ta eesti filoloogide keelekasutust. Oma haruldast sõnastusannet rakendas ta näiteks Eesti põhiseaduse keelelisel kohendamisel. Vähesed teavad, et kui Eesti president ametivannet annab, siis loeb ta H S seatud sõnu, mis järjestatud eesti keelele loomuomaselt, mitte 1930. aastate puises ja kohati võõrapärases stiilis. Ja et tema sõnameisterlikkust veelgi ehedamalt hoomata, tuleks lugeda "Toledo juuditari" eestikeelset tõlget. HS-i meelisuurimisteema oli valdkond, millele ta pani nimeks sõnagrammatika, see on sõnade tuletus ja muutmine. Keelekorraldusteooria, õigekiri, nimed - neile pühendus ta alates 1975. Eesti Keele Instituudis. Paljudes küsimustes oli H S vaieldamatu autoriteet. Elu oli olnud vahel tema vastu väga ebaõiglane, nii nagu paljude eakaaslastegi puhul. Ent kõigest hoolimata jõudis H S lõpuks saavutada palju sellest, mida oli soovinud, ning see leidis tunnustust. Valmis saksakeelne monograafia, mille põhjal ta sai 1998. a doktorikraadi. 1989. a anti talle F. J. Wiedemanni keeleauhind, 1996. a riigi teaduspreemia ning 1999. a Avatud Eesti Fondi elutöö auhind. Samal aastal valiti ta Emakeele Seltsi auliikmeks, seltsi esimees oli ta 1990-1992. Põhimõttekindel, pisiasjadeski täpne ja hinnaalandust möönmatu, nii jääb ta meelde oma kolleegidele. Inimese keelekasutus tavaliselt ei ole ülirange nagu matemaatiline teoreem või arvutuseeskiri Ja kui olekski, siis säärane inimene "näeks välja" nagu kuivik. H S püüdis seda vältida, kuid ei osanud leppida laiskusega keele suhtes. Võib-olla on seda laiskust kõige kergem märgata sõna ning sõnavara tasemel, otsapidi seega väljenduse täpsuse, aga ka terminoloogilise üksikasjalisuse kaudu. Et vallata mõlemat, selleks ei pea olema ilmtingimata filoloog, piisab täiesti, kui sa tunned oma ala.  Keel ja kõik sellega seotu oli keskkond, millega H S end jäägitult sidus ja samastas. Ütelda tema kohta "keelemees" tundub seepärast kõige täpsem ja seletamist mittevajav.

Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; http://www.epl.ee/news/arvamus/in-memoriam.d?id=50776525; http://pr.pohjarannik.ee/keel-kui-kutsumus/

Loe lisaks...