Eduard Taska (1890 – 1942) nahakunstnik

Eduard Taska haud

Eduard Taska (1890 – 1942) nahakunstnik

Sünd 10.04.1890 Konguta v.
Surn. 07.03.1942 Suhhobezvodnoje  vangilaager, Gorki obl.
ET sündis Tartumaal Kile talus ehitustöölise- pottsepa pojana. Alghariduse sai Tartu õpetajatesem. algkoolis, edasi õppis raamatuköitmist ja kuldamist Ungeri töökojas Tartus. Samal ajal õppis Kristjan Raua juures maali ja joonistamist. 1909.a. siirdus Pariisi, täiendas end Münchenis Anton Braito ateljees, kus tõenäoliselt küpseski otsus tegelda köitekunstiga püsivamalt. 1912.aastal siirdus Peterburi, kus algul töötas Mihkel Ulemanni töökojas,  kuid juba 1913. aastal asutas oma köitekoja (hoolimata vaesusest, isegi lepingutasu 10. rbl. laenas). Asi aga edenes. Peterburis töötas ET lühikest aega, 1917. asus ta ametisse Riigi Kunsttööstuskooli köitemeister-instruktorina Tallinnas, samas aga organiseeris ka oma esimese töökoja Eestis, osaühisuse ESTOKÖIT. Sügisel 1923 asutas ET Suur-Karja tänaval oma õppetöökoja. Selle kõrvale avas 1933.a. ka tööstuse, tegutsedes firmanime TASKA all, lisades juurde Tallinn (Estonie). Algul oli ET ise kõigi üksiktellimuste kavandite autor. ET idée oli leida oma toodetele selline kujunduslik laad, mis õigustaks end nii rahvusliku tarbekaubana kodumaal, aga leiaks turgu ka välismaal. Taolise rahvusliku laadi töötas ET-le välja kunstnik Günther Reindorff, kelle ta 1924.a. kutsus tooteid kujundama. GR kujundus põhineski enamjaolt etnograafiliste motiivide rakendamisel, eeskujuks olid lillornament ja geomeetriline vöökiri. ET-a enese armastatuim kompositsioonivõte kujunduses oli rõhutatud nurkadega lai raam, mida ta soovitas ka G.R-le. ET teeneks võib lugeda ka lõiketehnika taaselustamist ja moderniseerimist, millega pandi alus mitmekesisema värviskaala kasutamisele, mis seni oli peaaegu monokroomne. 1930.aastate algul kujuneb välja E. T töökoja toodete uus laad. Muudatusteks andsid tõuget nii eesti kunsti üldine areng kui ka Lääne-Euroopa eeskujud (ET-l olid tihedad sidemed Prantsusmaa, Saksamaa ning teiste tarbekunstis juhtpositsioonidel olevate riikidega). Suundumuseks oli liikumine lihtsuse, asjalikkuse ja otstarbekuse poole. Rahvakunstimotiivid asendusid geomeetrilise laadiga, iseloomulikuks said lõikuvad ja kaarjad jooned, hiljem lisandus asümmeetria. Lõiketehnika taandus käsitrüki ja kuldamise ees. Esile tuleb tõsta ET töökoja toodete tehnilise teostuse korrektsust ja materjali kõrget kvaliteeti, mis viisid nahakunsti Eesti tolleaegse tarbekunsti esirinda ja äratasid tähelepanu ka Euroopas. Oma toodete väljavedu alustas ET 1926.aastal: Prantsusmaale, Inglismaale, Belgiasse, Rootsi, Soome, USA-sse, Šveitsi jm. Suurimaks väljaveomaaks oli Holland koos oma tolleaegse koloonia Jaavaga. 1920.a.-te II p-lel võttis ET järjekindlalt osa rahvusvahelistest näitustest. 1937.a. osales ET Pariisi maailmanäitusel, kus talle omistati kõrgeim auhind - grand prix.  Pariisi dekoratiivkunstnike näituse päevil 1938.a. kirjutati Prantsuse kunstiajakirjas LES  ARTISTES D´`AUJOURD`HUI, et  ET meister-raamatuköitjana pani Kunstnike-dekoraatorite salongis välja väga kauneid elegantses ja peenes stiilis valmistatud töid. Nende heast, painduvast ja siledast materjalist köidete juures tuleb hinnata tähelepanuväärselt täiuslikku tehnikat. Neil kunstiteosteil on  suurepäraselt nahk välja töötatud ja nii pehme käe puudutusel. …meister näeb oma jõupingutuste tulemusena suurt menu, mida täiel määral väärivad ta algupärased ja võrratult kaunid loomingud. Nahk, nagu iga ehe materjal, on  hea elu üks sümboleid. 1930. aastatel kasvas niisuguste inimeste hulk, kes suutsid  TASKA tooteid osta, tema  poolnahk- või täisnahkköites raamatuid ja teisigi nahkesemeid : kirjaplokid, auaadressid, käekotid, rahakotid, kirjutuslaua garnituurid jm., rääkimata nahkmööblist või nahkportfellist. ET suutis pakkuda luksusesemetele omast kvaliteeti  ja oskas nende eest ka väärilist hinda küsida,  tema sissetulekud ja firma maine kasvasid. ET-le tekkisid ka konkurendid, peamisteks Adamson-Eric ja  Jüri Kodres. Siiski on ET Eesti professionaalse nahakunsti alusepanija. Temas olid ühendatud loov kunstnik ja edukas eraettevõtja, organisaator ja oma ala entusiast. ET võinuks oma sissetulekute juures endale paljutki lubada, ent ta elas lihtsalt ja tagasihoidlikult. Ometi oli ta väga seltskondlik ja ühiskondlik isik, kellele oli tähtis, millises ühiskonnas me elame ja mis meie riigist saab. ET abikaasa oli Marta Veiler kes koos ET-ga Hurda üleskutsel käis vanavara kogumas. Neil oli viis last : pojad Enn, Ado, Mikk ja tütred Melisandra (suri lapsena) ja Aino (saatus teadmata). Ennu poeg on filmimees Ilmar Taska. (Taskade sugupuud uurib Mare Must).  Seoses nõukogude okupatsiooniga konfiskeeriti 16.juulil 1941.a. E T varad ja ta suunati Venemaale vangilaagrisse.Tema peamiseks süüks oli Saksa saatkonna külastamine kahel korral, mida ET ise põhjendas ärialaste suhetega.
Väike paberileheke toimikus fikseerib E. T-a surma 7.märtsil 1942. Ta hukati.
21.mail 1958 aga lõpetati ET kriminaalasi kuriteo koosseisu puudumise tõttu.
ET-l on Rahumäel kenotaaf.
Andmed: EBL, Tartu, 1926-29; EBL täienduskd., Tallinn 1940; K.Kirme EESTI NAHKEHISTÖÖ, Tallinn, 1973; EESTI KUNSTI AJALUGU,1.kd/II, Tallinn, 1977; E.Heimvell eesti rahvuslik…kataloog, Tallinn, 2008; E.Valk EDUARD TASKA JA EESTI KÖITEKUNST, Tallinn, 1994; http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10538:figaro-ja-taska&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3295; www.scriptamanent.ee/2000/taska.html‎; ¸http://www.e-ope.khk.ee/oo/evoti/kunstiliigid/eduard_taska.html; http://www.elukiri.ee/2447199/randuriverega-ilmar-taska-tahtis-on-tunda-hetke-vaartust