Rudolf (Ruts Karl) Bauman (1892 – 1960) näitleja

Rudolf (Ruts Karl) Bauman (1892 - 1960) näitleja

Sünd. 09.02.1892 Kalju v.
Surn. 17.09.1960 Ellamaa
RB sündis Kullamaa kihelkonnas, vanemad talunikud, isa Karl ka mõisavalitseja. Õppis Tallinna 4 klassilises linnakoolis. Õppis põllundust ja karjakasvatust Laitse ja Aaspere mõisas, oli mõisavalitseja abiline, mõisakirjutaja, kontoriametnik, raudteetööline, karja kontrollassistent, loomavelsker, postijaamapidaja, kaupmees, talupidaja ja kolhoosnik. Mõisais töötades sai hästi läbi teomeestega, aga läks tülli paruniga ja seetõttu vahetas tihti töökohti. Lavategevust alustas esialgu kodukandi seltsilavadel. 1910. a. tuli  Tallinna  sai kirjutajakoha VOLTA tehases ja jätkas asjaarmastajana teatritegemist. Mängis 1916-19 juba  DRAAMATEATRIS.Tema debüüt oli külapoiss tükis VASTU VETT, aga ta unustas ärevuses  oma paarisõnalise teksti. Edasi kulges temaga tõusujoones. Tükis VÄIKE MEES oli RB-l  kandev osa (tapetseerija Hamerl) ja ta oli täiesti oma sõiduvees. Tema omapärane tagasihoidlik koomika äratas kaasmängijate, publiku ja ka  arvustajate tähelepanu. Mängides Gorki PÕHJAS, soovitas Maria Türk anda  Paruni osa RB-le. Viimane asus kobamisi osa kallale. RB tuli kasuks tema terav elujälgimine ja oskus nähtut laval kasutada. E.Türk, tüki lavastajana, pidas RB loodut parimaks Paruniks ja ka vaatajamenu oli suur ja aina kasvas. RB oma sõnutsi tulid tal paruniosad seepärast hästi välja, et ta paruneid, neid kuradeid,  läbi ja läbi tundis. RB oli tundehell, mitte kapriisne. Ei talunud proovidel drilli, talle aitas sõbralikust abistamisest. RB oli publiku lemmik nn moemees (inimene väikese minaga, suure huumoritundega, sõber, seltsimees, mure ja raha jagaja, teravmeelne, oskaja, andekas) nagu ta end ja omi sõpru nimetas. E.Türk arutleb, milles õieti oli RB suur lavavõlu? Kuidas saavutas oma võrratu koomika?  Näiliselt oli RB-l olematu tehnika, kähisev hääleke, kohmakad žestid. Aga RB kujud mõjusid ülimalt veenvalt, terviklikult, neid valgustas ta seesmine südamlikkus ja kirkus. Ta ampluaa ei olnud väga lai, aga see oli sügav, tema koomikas kõlas alatoonina kaasa mingi traagiline põhiheli. RB oli ainulaadne ja täiesti kordumatu. Ta ei saanud omi kogemusi edasi anda, kuna need olidki tema olemus-ainult koos temaga.  RB-le meeldis olla külameeste keskel ja ka tema meeldis neile. Alati sõbralik, heatujuline, kel varuks lõpmatult jutte ja naljalugusid. V.Panso analüüsis teravmeelselt RB ja leidis, et temal  oli see kõige olulisem, nimelt väga rikas ja mõjus teine plaan. Tal olid suured naervad lapsesilmad, pikad lehvivad juuksed  ja kühmus talumehekogu.  Kandis plüüškübarat ja alati lakkkingi, hoolimata ilmast. Ta pakkus Fordile Paldiski linna müüa, käis Ameerikas lõvijahil ja luges õitsvate kirsside all SALOMONI ÜLEMLAULU. Ta oli  viimse hingetõmbeni armunud ellu ja viimse hingetõmbeni põlgas eneseupitamist, pugemist ja karjääri; aga viimse hingetõmbeni ei saa ka vaataja  unustada RB mängitud Tolari süütut lapsenägu, filosoofilist Soini TAGAHOOVIS, ärimees Kippelit TOOTSI PULMASega viiuliga vanapoissi VAESE MEHE UTETALLES. Neis kõigis on lihtsa, suure ja ehtsa elu hingust. RB moemehe jutud, need on VP arvates ettekandekunsti hiilgavad leheküljed. Koos A.Teetsoviga moodustasid nad olulise osa teatriepohhist, selle südametunnistusest, traditsioonist. RB oli teatris vähe aega, paar aastat enne 1918.aastat. Siis lahkus. 1931.a  tõi H.Gleser ta taas teatrisse, leides teda Nõmme turult võid müümas. 1931.a. ENL liige. Teise saksa okupats. ajal 1941.a.lahkus RB jäädavalt teatrist, minnes maale, põldude, hobuste ja kirsiõite keskele ilma milleta ei saanud ta elada- ta oli sündinud ja kasvanud maal. 1951-56 oli RB Ellamaa rahvamaja juhataja ja näiteringi juht. Mänginud filmis NÄITLEJA JOLLER 1960, ELU TSITADELLIS jt. Avldanud näidendi SÜÜTU MAAILM ja mälestusteraamatu MINU TEE LAVALE (1938).  RB tütar kultuuriajakirjanik Lia Kevvai kirjutas RB-st raamatu MOEMEES: MÄLESTUSI RUTS BAUMANIST. RB kadumisega kadus üks rahvanäitlejate  viimaseid mohikaanlasi, põlvkond kes lõi silla teatri ja rahvateatri, aga ka rahva ja teatri vahele. V.Panso küsimusele, kas ta on oma õnne leidnud, vastanud RB et tema elus pole suurt õnne olnudki, võibolla sellepärast, et ta on armastanud kõike väikest ja omaette olemist ja tal oli liiga hea süda elu jaoks. RB ei sirutanud kätt välja ühe suure ja ereda tähe järele, et sellega meid pimestada. Ta säras ja sätendas pidevalt ja puistas tähti kõigile kes temaga kokku puutusid.

Andmed: E.Türk SINILINDU PÜÜDMAS, Tallinn, 1964., P.Põldroos TEEL ENDA ELLU, Tallinn, 1985; V.Panso PORTREED MINUS JA...., Tallinn, 1975; EE 14 kd, Tallinn, 2000; A.Lauter KÄIDUD TEEDELT, Tallinn, 1982

Loe lisaks...