Paul Kogerman(1891-1951)

Paul Kogermanni haud. Loe lähemalt...

Paul Nikolai Kogerman (1891 -1951) põlevkivikeemia rajaja, TT I rektor

Sünd.05.12.1891 Tallinn
Surn. 27.07.1951 Tallinn
PK sündis meremehe perekonnas. Perekonna materiaalsed võimalused olid napid (kokku oli peres 3 last), mis määrasid ka teadmisjanulise noormehe edasise haridustee. Kooliraha jätkus vaid algkooli ja neljaklassilise linnakooli lõpetamiseks. Edasi tuli elamis- ja õppimisvõimalusi hankida PK-l iseseisvalt. Ta töötas rahvaõpetajana kirikumõisas Raasikul. 1913. a. kevadel sooritas ta eksternina güm. eksamid Tallinna Aleksandri gümnaasiumi juures. Sama aasta sügisel astus P.K. õppima Tartu Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna keemiaosakonda. 1918. a. olid kõik eksamid ja praktikumid sooritatud keskmisele hindele 4,5, mis andis õiguse magistritöö tegemiseks. Paraku see ei õnnestunud, kuna 1918. a. oli alanud saksa okupatsioon ja enamik õppejõude evakueerunud Venemaale. See sundis õpinguid katkestama ja leppima tavalise ülikooli diplomiga. Kui 1919. a. sügisel avati Tartu Ülikool Rahvusülikoolina, ilmnes suur puudus rahvuslikust kaadrist, seetõttu saadeti hulk andekaid noori välismaa ülikoolidesse end täiendama. Nende hulgas oli üks esimesi PK, kes suundus Londonisse Kuninglikku Teaduse ja Tehnika Kolledžisse prof. W. A. Boue'i keemialaboratooriumisse. W. A. Boue oli oma kitsalt erialalt kütuste keemik. Õpingud Londonis määrasid P.K. teadusliku profiili kütuste keemikuna. Londonis valmis ka P.K. magistritöö "Keskordoviitsiumi õlisisaldava mineraali - kukersiidi - keemiline koosseis", mille ta kaitses 1922. a. juunis. P.K. väitekiri oli esimene põhjalik uurimus eesti põlevkivi keemiliste omaduste alal ja see on säilitanud oma tähtsuse tänapäevani. Pärast Inglismaalt naasmist asus P.K. Tartu Ülikooli teenistusse. Ta lülitus aktiivselt nii õppe- kui ka teadustegevusse. Kasinate vahenditega ja paari assistendiga suutis ta sisustada orgaanilise keemia laboratooriumi (tsaariaegses ülikoolis see puudus), korraldada üliõpilaste praktikumid ja panna käima Eesti põlevkivi uurimine. Aastatel 1925-1935 luges ta ka keemia metoodikat ülikoolis loodud didaktilis-metoodilis seminaris, kus keemiaõpetajaid ette valmistati. PK loengud olid perfektsed. T Ü materiaalsed võimalused teadusliku töö viljelemiseks olid üpris napid, mis ei saanud rahuldada PK kui teadlase vajadusi ja huve. Ta hakkas otsima võimalusi areneva eesti põlevkivitööstuse rahaliste vahendite rakendamiseks teadustöö huvides. Õnnestuski saada kokkulepe tööstusega, kusjuures põhifinantseerijaks sai inglise firma "The New Consolidated Gold Fields Ltd", millele kuulus Kohtla-Nõmmel paiknev põlevkivi töötlemise tehas, ja mille teaduslikuks konsultandiks sai P.K. Nende vahendite abil organiseeris ta TÜ-i juurde Õlikivide uurimise laboratooriumi. Tol ajal oli see esimene spetsialiseeritud põlevkivi uurimise laboratoorium kogu maailmas. 1936. a. toodi Õlikivide uurimise laboratoorium üle Tallinna vastloodud Tallinna Tehnikaülikooli juurde. P.K. teeneks tuleb lugeda Eesti rahvusvaheliste sidemete arendamist keemia ja kütuste keemia valdkonnas. Ta võttis aktiivselt osa esinduslikest rahvusvahelistest nõupidamistest: Pariis 1922, Cambridge 1923, Kopenhaagen 1927, Berliin 1930, Milaano 1932, Pariis 1937. Siia tuleb lugeda loengute pidamised külalisprofessorina Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Prantsusmaal (PK-i autasustati Prantsuse Auleegioni ordeniga). Samuti valiti ta Prantsuse, Ameerika, Inglismaa ja Soome keemiaseltside liikmeks, samuti Inglise Naftainstituudi liikmeks. Aktiivselt osales P.K. ka teaduse populariseerimisel. Ka määrati PK 1936.a. loodud TT esimeseks rektoriks. 1938. aastal nimetati P.K. vastasutatud ETA liikmeks ja selle loodusteaduste sektsiooni juhatajaks. Tuleks veel mainida, et 1938.-1939. a. oli P.K. Riiginõukogu liige. 1939-1940 oli P.K. Eesti Vabariigi haridusminister.
Ööl vastu 14. juunit 1941 küüditati P.K. koos perekonnaga itta. Nii nagu küüditamisel kombeks, eraldati ta kohe perekonnast. Algas teekond tundmatusse...1945. a. märtsis vabastati P.K. kui väljapaistev põlevkivispetsialist. Seda korraldasid Eestisse jäänud kolleegid. Poole aasta pärast tuli Eestisse tagasi ka perekond. 1946.a. asutati ENSV T A ja PK nimetati akadeemikuks. 1950. a. kõrvaldati ta ENSV TA Keemia Instituudi direktori kohalt, 1951. a. kevadel ilmus ajalehes SOVETSKAJA ESTONIA PK kohta laimav artikkel. See mõjus juba Siberis kannatanud  P.K-le hävitavalt, ta sai insuldi ja suri. Tolleaegsed võimud ja ajakirjandus ei pühendanud Eesti tippkeemiku mälestusele ühtegi rida.
P. Kogerman´i abikaasa  oli Hedvig Johanna, tütar Ela Isis ja poeg Avo Paul. Kogermanide suguvõsast on välja kasvanud mitu põlvkonda silmapaistvaid keemikuid.
Andmed: A.Kogerman PAUL KOGERMAN JA TEMA AEG, Tallinn, 2004; EBL TÄIENDUSKÖIDE,Tallinn,1940; http://www.virumaa.ee/2002/09/ve-kogerman-paul-polevkivikeemia-rajaja/