Raimo Kangro (1949 – 2001) helilooja ja pedagoog

Raimo Kangro (1949 - 2001) helilooja ja pedagoog

Sünd. 21.09.1949 Tartu
Surn. 04.02.2001 Ruila

RK õppis peale alghariduse omandamist Tartu Muusikakools, mille lõpetas 1968 aastal klaveri erialal. Aastal 1973 lõpetas ta Konservatooriumi Jaan Räätsa ja Eino Tambergi õpilasena ning töötas seejärel aastatel 1975-1976 Eesti Televisooni muusikajuhina. Aastatel 1977-85 oli heliloojate liidu konsultant, aastatel 1993-2000 Eesti Muusikafondi direktor ja aastast 1989 oli RK Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooniõppejõud. 2001.a. valiti ta EHL esimeheks. Oma loomingu eest on ta saanud auhindu korduvalt Eestis, lisaks veel Soomes ja Venemaal. RK tuli muusikasse 1970. aasta paiku säravate ja omanäoliste teostega, mis äratasid kohe tähelepanu. Tema süit klaverile op 1 (1968), mis oli kirjutatud konservatooriumi I kursusel, jõudis kohe kontserdilavale. 1982. aastal pälvis RK oma heliloomingu eest riikliku preemia. President Lennart Meri otsustas premeerida RK-t Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Terava tähelepanu orbiiti tõusis R K juba ühega oma esikteostest, ooperiga IMELUGU. Ooper ongi olnud üks R K meelisžanre, ta on eesti heliloojatest enim oopereid kirjutanud. R K kuulus eesti komponistide keskmisse põlvkonda, olles loonud nii kammer- kui sümfoonilist muusikat väga mitmesugustele koosseisudele ja kirjutanud nii oopereid kui muusikale. Olulised on kontserdid. Vokaalteosed on enamasti luuletajast abikaasa Leelo Tungla sõnadele. RK oli läbi elu ebatavaliselt püsiva stiiliga helilooja. Tema muusika on väga isikupärane ja kergesti äratuntav. RK looming on mõjutatud neoklassitsismist. Teisalt on tema helikeeles mõjutusi rokkmuusikast, tema helikeeles on keskmisest eesti muusikast tublisti enam rütmiaktiivsust ja temperamenti,  neoklassitsistliku või rokiliku motoorika kõrval kohtame ka ladina-ameerika tantsurütme. Kuigi RK teostes võib kohata ka tumedaid tundetoone, on ta muusika valdavalt elurõõmus, tulvil pillerkaaritavat hoogu, energiat ja huumorit. RK loomingus on veel üks valdkond, mida ei saa jätta meenutamata, nimelt pani ta elu jooksul kirja tosina lavateost, mille hulka kuulub lastemuusikalide kõrval ka näiteks selline süvapsühholoogiline ooper nagu Aleksei Tolstoi jutustusel SIUG põhinev OHVER - muude aspektide kõrval lugu  sotsiaalsest hüljatusest ja ahistusest. Või Karl August Hermanni laulumängul  UKU ja VANEMUINE põhinev ja koduvillast eestlust tögav UKU ja ECU (1997). Või helilooja viimane lavateos SÜDA (1999), ühiskonna ja globaalprobleemide lopsakas paroodia. R K lavateostes liigub ja kõneleb Dionysose jüngrite kõrval karikatuurseid tüüpe, kelle identiteeti ummistavad mingi „suure paradigma" loosungid: „nõukogude inimene", „euroinimene", „maavillane  rahvuspatrioot". Helilooja pilk nendele tegelastele ei ole küll kunagi väga karm, kuid seoses lavateostega võiks temast ikkagi kõneleda kui sotsiaalsete maskide uurijast. R K on mitteametlikult saanud tiitli "Eesti kõige positiivsem helilooja". Tõepoolest - meie kodumaa muidu nukrusesse ja vaiksesse nostalgiasse kalduvate heliloojate seas paistab ta välja erakordse, lausa pulbitseva energeetilisuse, rõõmsameelsuse ja mängulustiga. Nii nagu ta inimesena oli muheda jutu ja sõbraliku olemisega, nii kõlab ka tema muusika. Olles ise hea pianist, on ta palju kirjutanud just oma pillile - nii sooloklaveri teoseid, kontserte kui kammermuusikat. Ent ta armastas ka katsetada pisut harjumuspäratute pillikooslustega. RK abikaasa on poetess L.Tungal, peres  on kolm tütart, üks neist on kirjanik Maarja Kangro.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; http://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/kangro/elu.htm; http://www.ut.ee/et/uritused/heli-keel-maarja-raimo-kangro

Loe lisaks...