Lembit Ulfsak (1947 – 2017) näitleja, lavastaja ja filmirežissöör

Kultuurilooline haud

U, 21, 40, 4-kohaline kirstuplats

Maetu Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Johan Ulfsak 05.07.1920 12.07.2001 17.07.2001
Lembit Ulfsak 04.07.1947 22.03.2017 13.04.2017
Maria Ulfsak 15.09.1921 19.06.1996 22.06.1996

Lembit Ulfsak  (1947 – 2017) näitleja, lavastaja ja filmirežissöör
Sünd. 04.07.1947 Koeru
Surn. 22.03.2017 Tallinn
Lembit Ulfsak sündis Koerus. Vanemad olid 1947 esivanemate sünnimaale naasnud Siberi eestlased.  Lembitu isa oli  ametiühingutegelane, ema õmbleja. Alghariduse sai Lembit Räpina seitsmeklassilises koolis. Ta lõpetas 1966 Tallinna 7. Keskkooli ja 1970 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri IV lennu.  Kursuse juhendaja oli  Voldemar Panso. Lembit Ulfsak töötas näitlejana 1969–78 NOORSOOTEATRIS, 1978–85 (vaheaegadega) DRAAMATEATRIS,  1985–94 näitleja ja lavastajana TALLINNFILMIS ja alates 1994. aastast taas Eesti DRAAMATEATRIS. Lembit Ulfsaki näitlejatee sai alguse eesti teatri murrangulistel aegadel. Üks esimestest avalikest ülesastumistest oli 1969. aasta Suitsu-õhtul. Noorsooteatriaastate olulisemate tööde sekka kuuluvad sellised rollid nagu Indrek Tammsaare, Panso, Küla INIMENE JA REVOLUTSION (1970), Kuningas Anouilhʼ BECKET  EHK JUMALA  AU (1972), Oliver Segali, Härmi ja Rummo OLIVER JA JENNIFER (1972). Eesti Draamateatris mängitud rollidest on tuntumad Punttila Brechti  HÄRRA  PUNTTILA JA  TEMA SULANE MATTI (1994), Willy Loman Milleri MÜÜGIMEHE SURM ( 2006), Tiit Kivirähki EESTI MATUS (2002) jt.  Viimased rollid sündisid külalisena Tallinna LINNATEATRIS  Adolf Šapiro lavastuses  TAGASITULEK ISA JUURDE  (2015) ning koduteatris Juhan Ulfsaki lavastuses  KAART JA TERRITOORIUM  (2015). Pikkade teatriaastate sisse mahtus ka viis lavastajatööd, aga töötades DRAAMATEATRIS  jõudis varsti äratundmisele, et kahte asja – mängida ja lavastada – ei ole korraga võimalik.
Lembit Ulfsak mängis rohkem kui sajas filmis nii Eestis kui mujal, nt UKUARU-s, (1973).  Eestis oli see film üsnagi vaadatav ja Lembit Ulfsaki  loodud Aksel oli veenev. LEGEND ULENSPIEGELIST ( 1976), siin kehastas ta  nimikangelast, oli kahtlemata  tema hiilgeosa. Thijli  särav isiksus kelles rõõmsameelsus segunes heroismiga, tema iseloomu murdumatus  oli nagu Lembit Ulfsakile loodud. Ta oli ühtaegu romantiline kui ka kibedalt eluline kuju.  See oli üks oluline  roll millega  Lembit  Ulfsak pälvis tuntuse ja sümpaatia kogu suures  NSVL iidus. Ta mängid veel filmides  31. OSAKONNA HUKK ( 1980), KAPTEN GRANTI OTSINGUIL ( 1985), MA POLE TURIST, MA ELAN SIIN ( 1989), TULIVESI  ( 1994), RÖÖVLIRAHNU MARTIN (2005),  PUNANE ELAVHÕBE ( 2010), MANDARIINID ( 2013) jmt. Lembit Ulfsakile kuulub Eesti näitlejatest kaheldamatult kõige väljapaistvam filmikarjäär. Tema enda arvates lõppes edukas kinokarjäär Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega, kuna põhiliselt olid rollid väljaspool Eestit. Lisaks näitlejatööle tegi ta režissöörina filmid KESKEA RÕÕMUD (1986) ja  LAMMAS ALL PAREMAS NURGAS (1992). Neid peeti õnnestumiseks.  Lembit Ulfsaki  leivanumbriks jäidki bravuurikate ja  iseseisvate  tüüpide  rollid,  kes oskasid pingeid naljaga maandada. Eesti filmide osas tuleb nõustuda hr V.Märka  arvamusega,  tüübid olid liiga verevaesed, skemaatilised, või veelgi sagedamini, film oli nigel ja seal polnudki midagi mängida.  Ometi oli Lembit Ulfsak  oma vaimse potentsi  kui ka välimuse - pikk, sale ja sihvakas,  mehine-  justkui loodud mängima nn esimese armastaja rolle, mida eesti filmid talle  eriti ei võimaldanud.  Head filmid tulid natuke liiga hilja, aga siiski tulid. Ja tuli ka õigustatud  tunnustus. Jaanuaris 2015 jõudis Eesti-Gruusia koostöös valminud mängufilm MANDARIINID,  kus Lembit Ulfsak mängib peaosa, parima võõrkeelse filmi Kuldgloobuse ja Oscari nominentide sekka. Aastal 2016 kandideeris Kuldgloobusele aga Soome-Eesti-Saksamaa ühistööna valminud  VEHKLEJA, kus  Lembit Ulfsak samuti kaasa tegi.  Lembit Ulfsak tegi kaasa ka paljudes telelavastustes alates Rebase-Reinuga  lastelavastuses MÕMMI JA AABITS (1977–78 ja 1998) ja  lõpetades ÕNNE 13  (2004- 2017). Ta osales  kuuldemängudes  ning animafilmide eesti keelde dubleerimisel.  A-il 1972–73 laulis  Lembit Ulfsak koos kolleegide Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepaga ansamblis AMOR-TRIO. Nende põhihitiks kujunes laul MARTA. Tuleb mainida, et sellest ajast hakkaski eesti sõnateater laulma. Lembit Ulfsakit tunnustati korduvalt näitlejapreemiaga. 1989 nimetati ta ENSV teeneliseks kunstnikuks, 2006 määrati Lembit Ulfsakile Valgetähe IV klassi teenetemärk ja 2017 Valgetähe III klassi teenetemärk. 2012. aastal hääletati näitleja Eesti filmi sajandiauhinna (sajandi meestäht) vääriliseks. Tema  viimane filmitöö oli roll A.-J. Annila filmis IGITEE (Soome-Eesti-Rootsi), mis valmib Soome Vabariigi 100. aasta juubeliks (2017). 2017. aasta veebruaris pälvis Lembit Ulfsak riikliku kultuuri elutööpreemia kui Eesti näitlejatest kõige väljapaistvama ja riigipiire ületava filmikarjääriga näitleja. Lembit Ulfsak oli  kinolinal veenev ja hoolimata rollist, kumas neist alati läbi tema intelligentsus ja soe inimlikkus. Ta ise eelistas kinolava- kinos kindral teatris  sõdur – nõnda kõlas kaasaegsete hinnang tema kohta.  Lembit Ulfsak lahkus ootamatult vähihaiguse tagajärjel.   
Lembit Ulfsakist jäid maha poeg Juhan Ulfsak,  kes on samuti näitleja ja teatrilavastaja. Tütar Maria Ulfsak- Šeripova on filmiajakirjanik ja tütar Johanna Ulfsak tekstiilikunstnik.
Andmed: ETBL, Tallinn, 2000; V.Märka LP, nr 12(232), 25.03.2017;

 loe lisaks....