Irina Rätsep (1946 – 2016) kujur

Irina Rätsep (1946 – 2016) kujur
Sünd. 16.10.1946 Moskva
Surn. 09.08.2016 Tallinn
Irina sündis Moskvas vene ja poola juurtega haritlasperes ning saabus oma juristidest vanematega Tallinna aastal 1956. Lõpetanud Tallinna 19. keskkooli, astus ta Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti, lõpetades õpingud 1972. aastal skulptorina. Samal aastal alustas ta tänini kestnud aktiivset osalemist kunstinäitustel. A-tel 1972- 1976 töötas Irina vabrikus  Salvo kunstnikuna, tuli sealt töölt ära  jätkates vabakunstnikuna.  A-l  1969–1982 kandis  Irina Jurjeva perekonnanime.  Pärast kümmet aastat intensiivset kunstnikuelu sai temast 1983. aastal Eesti Kunstnike Liidu liige. Tal oli mitu silmapaistvat isikunäitust: Tallinna Kunstihoone galeriis (1982), algselt skulptorite galeriina avatud Samba galeriis (1993) ning samal aastal Moskva galeriis Russkaja Kollektsija. 1995. aastal korraldas Moskva Tretjakovi galerii tema isikunäituse Krimmi vallil, olles juba ostnud oma kollektsiooni ühe Irina Rätsepa silmapaistvamatest lapseportreedest, 1989. aastal valminud pronksist Ela-Hanna. Riigipiiride avanemise järel esines Irina Rätsep oma portreeloominguga, eriti talle ainuomaste loomaportreedega, mitmetel välisnäitustel Itaalias, Jaapanis, Rootsis, Saksamaal, Soomes ja Venemaal.  Kodumaises näituseelus peab mainima  tema  osavõttu Eesti Kujurite Ühenduse aastanäitustest Pärnus Chaplini keskuses (2008 ja 2015), ent ka 15 naisskulptori näitusel „Kehakeel“ Tallinna Kunstihoones (2015)  ning  2016.a. kujurite ühenduse näitusel Võru Linnagaleriis. Oma loomingu alguskümnendil lõi Irina Rätsep mõjuvaid figuurikompositsioone, nagu „Perekond“ (1982), „Jooks“ (1983), „Lauljatar“ (1981), „Jalutuskäik“ (1980) jt, mis paistavad silma klassikaliselt selge modelleeringu ja ajastuomase modernistliku laadiga. 1980. aastatesse jäävad mitmed õnnestunud mälestusreljeefid ning senisest süvenenum suhestumine portreeloomingu ja animalistikaga. Ta on portreteerinud omaaegseid silmapaistvaid kultuuritegelasi, näiteks Jüri Järvet, Mati Hint, ekspressiivse modelleeringuga Kalju Komissarovi portree (1983) jt.  Mitmed avala ja südamliku ilmega lapseportreed, nagu „Poeg“ (1978), „Vovka“ (1982), „Elina“ (1984), „Vika“ (1990) jt kuuluvad kaheldamatult skulptori loomingu paremikku. Samuti võib pidada eesti kunstis ainulaadseiks tema loodud koerte portreid. Ta suhtus portreteeritavasse looma alati kui võrdväärsesse olendisse ja isiksusse. Täna mitmetes muuseumides ja erakogudes üle kogu maailma asuvad koeraportreed ning Tallinna loomaaias pilku püüdev „Pelikan Gosha“ mõjuvad oma tõsiduse ja väljapeetud vormilahendusega alati üllatavalt ja küllap panevad järele mõtlema suhete üle olenditega, kes on jäetud inimese meelevalda. Viimastel aastatel ilmusid tema animalistikakollektsiooni ka aastat iseloomustavad sodiaagiloomad. Irina on loonud ka mälestustahvleid.
Kolleegid ja sõbrad  mäletavad  Irinat Inimesena avatud südamega, abivalmi ja sõbralikuna.  Kunstnikuna  oli ta väga töökas, aus, samas väga  teadlik oma rollist loovisiksusena.
Andmed: EKABL, Tallinn, 1996; www.sirp.ee › Artiklid › Kunst

 Loe lisaks...