Ernst Kesa (1910 – 1994) arhitekt

Ernst Kesa (1910 – 1994) arhitekt
Sünd. 15.01.1910  Võisiku v.
Surn. 15.01.1994 Heidelberg, Lõuna-Austraalia
Ernst Kesa sündis Viljandimaal  suurtaluniku perekonnas. Õppis Tartu poeglaste reaalgümnaasiumis, lõpetas 1929.  Õppis Pallases, arhitektikutse omandas a-il 1931- 1936  Brno Saksa Tehnikaülikoolis. Töötas seejärel Tallinna Teedeministeeriumis. 1940.a. töötas J.Koorti nim. Riigi Rakenduskunsti Kooli direktorina. Ernst Kesa oli endale 1930ndail arhitektuurivõistlustel nime teinud. Samal ajal oli Alar Kotli Eesti arhitektuuris suur tegija ning Ernst Kesal oli võimalus temaga noore ja lahtise peaga kaastöötajana areneda. Nimelt oli Ernst Kesa see, kes koos arhitekt Alar Kotliga võitis 1937. aastal esikoha Vabaduse väljaku ruumilise kujundamise võistlusel - seda ratsamonumendiga tipneva kõrge obeliskiga väljakupilti on  palju publitseeritud. Samal aastal saavutati teine koht Tallinna uue raekoja võistlusel. Suuremaid konkursitöid on lisaks neile ka Draamateatri ümberehituse projekt 1938. aastast (koos Artur Jürvetsoniga). Leitakse et Ernst Kesa draamateater moodustanuks palju jõulisema ja loogilisema klassikalise linnaruumi. Ernst Kesa Eesti loomingust väärivad nimetamist Oru-Männiku kodumajanduskooli hoone (1939, hävinud), Taheva laste­sanatoorium (1937, koos Alar Kotliga), Tartu maavalitsuse elamu (1938), Petseri Peetri ja apostliku õigeusu koguduse majad (1939), suvilad Valkla rannas, Artur Adsoni ja Marie Underi suvila Vääna-Jõesuus (1938, hävinud) jt. Ise pidas ta südamelähedaseks suvilaid ­Valkla rannas, neist enim õnnestunuks Jüri Piiroja oma. 1940ndail proovis Ernst Kesa edasi projekteerida, osaledes ka tollasel ainsal, Töölisklubi sisustuse teemalisel võistlustel - ning sai auhinna.
Teise maailmasõja eelõhtul ja aastatel 1943-1944 lahkus Eestist üle kolmekümne arhitekti ehk ligi pool Eesti toonasest arhitektkonnast. Ning nende hulgas ka Ernst Kesa, kes 1947. aastal  37 aastasena Austraaliasse asus. Ernst Kesa valdas  inglise keelt,  nõnda  võetigi  temalt kui ühelt esimestest Austraaliasse saabunud põgenikest kohalikku lehte intervjuu. Seda luges aga Melbourne'i üks kuulsamaid arhitekte Leslie M. Perrot, kes oli väga vaimustuses Tšehhoslovakkia arhitektuurist ning just seal maal oli Ernst Kesa oma arhitektihariduse saanud. Peagi läkski ta Perrot' juurde tööle ning tõusis aastatega juhtivaks partneriks. Büroo Perrot, Lyon, Timlock & Kesa oli ettevõte, kus töötas kõrgaegadel sadakond töötajat ning projektide arv ulatus Kesa 25 koostöö-aasta jooksul tuhandeni. Kõrgajal olid bürool kontorid Austraalia kõigis osariikides, Fidžil ja Uus-Meremaal. Projekteeriti nii büroo- ja ärihooneid kui suuri tööstuskomplekse, ent ettevõtte leivanumbriks oli hotellide planeerimine. 1970ndail oli neil korraga töös neli pilvelõhkujat Melbourne'i keskmes. Ernst Kesa on ise esile tõstnud Melbourne'i Travelodge'i hotelli (1969), büroohoonet Queen Street 50 (1973) ja 50korruselist Nauru House'i (1972-77), mis kuni 1970. aastate lõpuni oli kõrgeim hoone Melbourne'is ning on maamärgiks jäänud tänaseni.
1992. aastal Eestis käies kinkis Ernst Kesa Eesti Arhitektuurimuuseumile oma säilinud projektid ning fotosid Austraalia-perioodi loomingust. Enne surma 1994. aastal tegi ta suure annetuse Eesti Rahvuskultuuri Fondile, millega asutati Ernst Kesa nimeline allfond eesmärgiga toetada arhitektuuri uurimist ja jäädvustamist. Hiljem liitus veel teinegi toetusfond, mis räägib sellest, et side Eestiga jäi võõrsile suundunud arhitektile elu lõpuni oluliseks.
Ernst Kesa  oli  üks meie rahvusvahelisi edukamaid arhitekte. Sisseelamine erialaringkondadesse võttis küll mõne aja, kuid sellele järgnes uhke arhitektikarjäär, millist teistel selle põlvkonna Eestist lahkunud arhitektidel pole vastu panna.
Ernst Kesa põrm sängitati kodumaa mulda 1997.a.
Andmed: EKABL, Tallinn, 1996; ekspress.delfi.ee/areen/ernst-kesa-meie-mees-austraalias?id=27681171

 Loe lisaks....