Elgi Reemets (1910-1987), tarbekunstnik

Elgi Reemets (1910-1987) tarbekunstnik

Sünd. 11.05.1910 Tallinn

Surn. 21.10.1987 Tallinn

Elgi Reemets hakkas kunsti õppima alles 33aastaselt, ent seda hoogsam sai tema iseseisev loometee, viies ohtrate märkimisväärsete tulemusteni mitmel erialal. Lõpetanud keraamikuna 1949.a. Tallinna Rkl.Tarbekunsti Inst-i, viljeles keraamikat, metall-ja nahkehistööd ning tekstiilikunsti. Tema loomingule on omased  humoorikas, veidi arhaiseeriv käsitlusviis, leidlik kompositsioon, hea värvi-ja vormitunnetus. Huvitavad ja omapärasd on tema seinapannood LAADALE, TALLINN ja vigurnõud  PEKOD JA LOSSIDAAM.  Aga ka tema figuratiivne humoristlik pisiplastika, seinapidid EIT HANEGA ja TANGUTEGIJA (mõlemad 1958).   ER kavandas 1950-68 Kunstitoodete Kombinaadi nahkehistöötoodangut tervikuna. Esialgu kaunistas seda  rahvusliku lillkirjaga hiljem etnograafiliste esemete kujutistega. 1964.a. alates tegi batiktehnikas albumeid ja külalisteraamatuid. Loonud eesti metallikunstis uudseid erksavärvilisi emaildekooriga vasknõusid ja-plaate  näit. VANAEMA KOHVILAUD, PÕLEV PADRIK. 1968.a.-st  hakkas tegema suurejoonelisi rahvakunstipäraseid vaipu nagu VÄÄGVERE MÄNGUKOOR 1839.A. (1971.a.) RAHVAKUNSTIMEISTRID ja PÕLD (1975.a.) ja TALIHARI (1976.a.)
Kunstiteadlane A.Lobjakas märgib et rahvuslik ainestik kui Reemetsa loomingu üks iseloomustavamaid jooni on seostatav instituudieelse aja innustava kunstiõpetaja Kristjan Raua ideedega. Hiljem kiindus kunstnik juba ise rahvakunsti kogumisse. Rahvakunsti kandumine tema teostesse oli seega isegi paratamatu: määrates ka kogu tema hilisema loomingu olemuse, ei kadunud see õieti kunagi (1971. aastal pälvis kunstnik ka Kr. Raua nimelise preemia). Teine Reemetsa loomingu märksõna on seostatav tema kunstnikutee algusajal valitsenud soovitusega kaunistada esemeid figuraalsete kompositsioonidega. Et siia lisandus ka 1950ndatel keraamika viljelemist raskendanud tehnilise baasi nõrkus, oli nende tegurite koosmõjul ühtaegu loogiline ja paratamatu tähelepanu pööramine vormiprobleemidelt pinnadekoorile. Samas ei jää tema suhe kujutatusse kunagi üksnes puhtdekoratiivseks, pigem püüab figuurikäsitlus olla igati personifitseeriv. Eesnimetatu ja rahutu loomus viisidki Elgi Reemetsa “teelt kõrvale”, tegelema teiste tarbekunstierialadega, kus isikupärane ja humoorikas rahvakunstile toetuv käekiri tugevamalt välja kujunes. Kui Reemetsa unikaalloomingut praegu eriti laialt ei tunta (tema viimane näitus oli 1986. aastal), siis Kunstitoodete Kombinaadi seeriatoodangu tõttu ehivad nii mõnedki kunstniku nahast- või keraamilised esemed vanemate inimeste kodusid.
Kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa aga meenutab kuidas tema abikaasa ema, kunstnik Elgi Reemets, kes oli hea suhtleja ja vanavarahuviline, saadeti 1940ndate aastate lõpul Kunstiinstituudi üliõpilasena ekspeditsioonidele korjama etnograafilist vanavara. See oli tarvilik Kunstiinstituudi õppemetoodilisteks materjalideks, et üliõpilased saaksid tikandite, ornamentide ja puunõude vahendusel eesti rahvakunstiga paremasse ühendusse.  Tollest ajast on jäänud perekonda E R-le kuulunud treitud pulkadest tool, mis kunagi kuulus Ruhnu pagari emandale mida peres senini Ruhnu pagariemanda tooliks nimetatakse. Arhitekt V.Pormeister on ER-I õde.
E R on 1976.a-st. ENSV rahvakunstnik, 1962.a. sai ta Prahas rahvusvahelise keraamikaakadeemia triennaalilt hõbemedali. H.Kuma on kirjutanud temast raamatu ELGI REEMETS,Tallinn, 1981. E R on esinenud L.Lauri saates KIRJUTAMATA MEMUAARE.

Andmed:EE14 KD,Tallinn, 2000; http://www.sirp.ee/archive/2000/05.05.00/Kunst/kunst1-1.html