Ants Viires (kuni 1938 Veber; 1918 – 2015) etnoloog ja kultuuriloolane

Ants Viires (kuni 1938 Veber; 1918 – 2015) etnoloog ja kultuuriloolane
Sünd. 23.12.1918 Tartu
Surn. 18.03.2015 Tallinn
Ants Viires  sündis 1918 Tartus ajal mil  Vabadussõda juba käis. Tartus õppis  ta alg- ja keskkoolis ning lõpetas 1937. aastal Treffneri gümnaasiumi. Ants Viirese õpingud Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas algasid 1937. aastal. Esialgu pani ta pearõhu filoloogiale. 1940. aastatel aga kujunes tema põhialaks etnograafia. Sel ajal algasid ka Ants Viirese kontaktid tollase Eesti peamise etnoloogiakeskusega - Eesti Rahva Muuseumiga (ERM), kus noor Ants Viires täitis õpingute kõrvalt mitmesuguseid tööülesandeid. Mõneski mõttes aitasid huvi rahvateaduse vastu süvendada ERMi tollased töötajad Eerik Laid, Ilmar Talve, Helmut Hagar, kellest mitmetega on hiljutisel juubilaril jäänud vaatamata riigipiiridele aastakümneteks teadusalased ja sõbralikud kontaktid. Teise maailmasõja ajal keskendus muuseumi kollektiiv rinde lähenedes muuseumivarade evakueerimisele. Nende kaitsmisest ja hilisemast reevakueerimisest võttis aktiivselt osa ka noor Ants Viires. Pingelised aastad 1944-1946 olid need, mil Ants Viires töötas muuseumis põhikohaga. Uute küsitluskavade koostamisega alustas ta muuseumi korrespondentidevõrgu taastamist. Nõukogude okupatsiooni taastudes 1944. aastal tembeldati ERM seevastu kodanliku natsionalismi pesaks ning mitmed etnoloogid, sh Ants Viires, jäid erialase tööta. Nõukogude teadusametnike silmis polnud Ants Viirese ankeet piisavalt puhas, hea keeleoskajana oli olnud Saksa armees paar kuud tõlk.  Ants Viires töötaski  juhuslikel töökohtadel Elvas, Sakus jm. Teadushuvi ei suutnud see eksirännakute aeg aga lämmatada, pigem vastupidi. Neil heitlikel aastatel valmis Ants Viiresel põhitöö kõrvalt põhjapanev uurimus EESTI RAHVAPÄRANE PUUTÖÖNDUS, see oli tema kandidaaditöö, mida kaitses 1955.a. Nimetatud teos on seniajani oluliseks tähiseks eesti etnoloogiateaduses. Alles Hruštšovi sula lõdvendas pisut ideoloogilist survet elus ja teaduses. Vahepeal oli Tallinnas Ajaloo Instituudis avarapilgulise arheoloogi Harri Moora initsiatiivil tööle rakendatud etnograafide töörühm,  mis a-iks 1956 – 1996 kujuneski Ants Viirese töökohaks. Ants Viires on süvitsi uurinud eesti talurahva ainelist kultuuri, nii selle traditsioonilist kulgu kui ka murranguperioode. 1979.a-l kaitses ta doktoriväitekirja EESTI TALURAHVA VEOVAHENDID. Ka see monograafia ilmus trükis. Eesti XX sajandi etnoloogiamaastikul torkab Ants Viirese looming silma sellegi tõttu, et rahva aineline ja vaimne kultuur moodustavad tema uurimustes ühtse terviku. Inimeste mõtlemine ja tegevus käivad käsikäes, ja seda lihtsalt tuleb arvestada inimtegevuse ning selle produktide uurimisel, on ta maininud ühes mõtteavalduses.
Ta on etnoloogiat ja folkloristikat pidanud ikka sõsarteadusteks, mis peaksid liikuma käsikäes. Viljaka rahvateadlase sulest on ilmunud mitmed olulised teosed, peale väitekirjade ka näiteks PUUD JA INIMESED (1975, 2000),  MEIE JÕULUDE LUGU (2002) ja VANA EESTI RAHVAELU (2004), tema koostatud-toimetatud on koguteosed EESTI RAHVAKULTUURI LEKSIKON (1995) ja EESTI RAHVAKULTUUR (1998, koos Elle Vunderiga). Valikuna tema teadustööde paremikust ilmus EESTI MÕTTELOO sarjas kogumik KULTUUR JA TRADITSIOON (2001). Ta isiklikku elu- ja mõtteilma kajastab sugestiivne luulekogu SEITSME MAA JA MERE TAHA (1991). Imeteldava töövõime ning vaimuerksuse säilitas Ants Viires kuni kõrge eani. Meenutusteos LÄBI HEITLIKE AEGADE. TAGASIVAADE MINU ELUTEELE ilmus alles 2011.a-l.Doktor Ants Viires oli hinnatud õpetlane ja kolleeg. Oma välisliikmeks kutsusid ta Ungari Etnograafia Selts, Kalevala Selts, Soome-Ugri Selts, Soome Kirjanduse Selts, Soome Arheoloogia Selts, Õpetatud Eesti Selts ja Soome Teaduste Akadeemia, oma audoktoriks olid valisid ta Helsingi ja Tartu ülikool ning oma auliikmeks Kuningliku Gustav Adolfi Akadeemia Rootsis. Tema 80. sünnipäevaks koostasid kolleegid esindusliku pühendusteose KULTUURI MÕISTA PÜÜDES (1998). Silmapaistvate uurimuste ning suure panuse eest eesti teadusse on Ants Viirest tunnustanud Avatud Eesti Fond, Rahvuskultuuri Fond ja Eesti Kultuurkapital. Viljaka elutöö eest pälvis ta riigi kultuuripreemia 2007. ning Tartu ülikooli rahvusmõtte auhinna 2009. aastal. Aastast 1996 oli ta ka Riigivapi IV klassi teenetemärgi kavaler.
Kõigest eelnevast hoolimata oli Ants Viires kolleegide kogemuses mees, kes ei rajanud endale ausammast oma eluajal. Tema elu on meile tuntud eeskätt avalike faktide, aga mitte läbimõeldud enesepeegelduse kaudu. Ka on jäänud mulje, et Ants Viirese tõeline teaduslik potentsiaal jäi lõpuni avamata või avastamata. Ants Viires oli mitme etnoloogilise uuenduse algataja Eesti etnoloogia maastikul, tema mõtteid tundma õppides on meil võimalik endas ära tunda midagi uut.
Ants Viirese abikaasa oli kunstnik Evi Tihemets.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; www.folklore.ee/tagused/nr25/suur.htm;

 Loe lisaks....