August Tammann (1893 – 1934) ajakirjanik

August Tammann (1893 - 1934) ajakirjanik

Sünd. 17.12.1893 Suure-Kõpu v.
Surn. 27.07.1934 Tallinn
AT sündis  Viljandimaal Halliste k. Rossa-Anni talus kingsepa pojana. Üles kasvas  Pärnumaal Kilingi-Nõmme lähedal Saareoja talus. Õppis Lavi vallakoolis ja Pärnu eesti progümnaasiumis. Siin tutvus Voltveti poisi Peeter Pedajaga, hilisema kirjaniku Peet Vallak´uga, kellega olid pinginaabrid ja eluaegsed sõbrad. Viimane mäletabki AT targa ja erksa, aga erakordselt vaese poisina, kes ikka pidi õppetöö kõrval töötama ja vanemaidki aitama. Küpsustunnistuse sai AT eksternina Tartus 1924.a.Käis ka TÜ,  õppis õigusteadust, aga ei lõpetanud. Töötas 1912.a. Pärnus ajalehe  MEIE KODUMAA, Tartus aga ajalehtede MEIE AASTASADA ja TARTU PÄEVALEHT juures. 1915.a-st aga  Tallinnas PÄEVALEHE ja TALLINNA TEATAJA, ning 1918-33.a-ni VABA MAA juures. 1919.a-st oli ka HELSINGIN SANOMAT alaline kirjasaatja. 1926-29 oli T.III Riigikogu liige tööerakonnast ja Riigikogu juhatuse sekretär, 1931 oli ETA esindaja Helsingis, 1933 oli Tallinna ajakirjandusbüroo juhataja, hiljem  raadio ringhäälingu asjaajaja. Oli ka 1932.a-st. EKL liige, juhatuses 1934.a-st. Sama aastal  lõpetas AT oma elu enesetapuga Ringhäälingu ruumides ESTONIA teatrimajas. Tema surnukeha juurest leiti kaks kirja. Teda leinasid, ema, omaksed, naine, RR, EKL, EÜS, ESTONIA teater. AT surma puhul kirjutas Ed. Hubel PÄEVALEHES ja süüdistas tollast ühiskonda, nn vekslitööstuse ajajärku,  mis tingis selle suitsiidi. AT oli inimene, kes teadis mis tähendab tühi kõht, katkine saabas, kulunud rõivas. Ta oli vaesusest tulnud ja jäi kehvaks, ta märkas teiste häda ja pidas sündmatuks teiste aususes kahelda. Paraku kasutasid paljud seda ära, pettes talt välja veksliallkirju ja elades ise palju lahedamalt kui AT iial elas. Ed.Hubel tõstab esile tema kirjanduslikku loomet ja mainib kahetsusega et ärasaatmisel ei viibinud ainustki kirjanikku.! See viljakas ajakirjanik ja agar ühistegevuse propageerija kirjutas 1930.a. lõpul, et tunneb end kehvemast kehvemana terves maailmas: aina vekslid ja protsendid....ja karjääri  mitte mingisugust. Katsetas mitmel alal, aga ei vedanud kusagil! Ülikoolist jäid vaid vekslid! Oli ühistegelane, ei saanud direktoriks, oli rahvasaadik, ei saanud ministriks! Püüdis veenda teisi oma kirjanikuandes, ei leidnud aga uskujaid. AT hakkas varakult kirjutama ajalehtedele ja oli oma vaadetelt isegi sotsialist, kuuludes ka õpilaste salajasse organisatsiooni LAINE. AT püüdis koos P.Vallakuga anda välja sarja LÄÄNE-EUROOPA KIRJANDUS. Kahjuks suutsid ainult ühe raamatu ilmutada, selleks oli A.Schnitzleri  novellikogu SURM VAIKIB, KIUSATUS (1910).  AT oli haruldase tahtejõuga ja suure töövõimega inimene, kes raske leivatöö kõrval pidevalt oma  haridust täiendas. Tema huvidering oli väga lai. Kirjutas rahvamajanduse probleemidest, sise-ja välispoliitikast, ametkondade tööst,  ajaloosündmustest, kirjanduse ja kultuurielu päevaküsimustest. Astub välja kapitali ülemvõimu vastu ja kaitseb väikeettevõtjate huve, paljastab demagoogiat ja korruptsiooni valitsevais ringkondades jne. Oma majanduspoliitilisi seisukohti väljendab raamatus ÜHISTEGEVUS. PÕHIMÕTTED JA AJALUGU.  Olulised on tema populaarsed kultuuriloolised teosed EESTI ÜLDISED LAULUPIDUD XIX AASTASAJAL, (1923)  J.V JANNSEN (1923.ilm.1938), EESTI ISESEISVUSE TEEL ja JÜRI VILMS.  Ilukirjandusega hakkas AT tõsisemalt teotsema 1920-ndail aastail. Esikohal on näitekirjandus: vabaõhunäidend TULE JA VEREGA, KOIDIKUL, pol. komöödia KRIIS. Kirjutas ka romaani VIDRIKU PARUN (1929) milles kujutab rikastunud talupoja visadust, aga ka võimu ja rikkusega kaasnevat hingelist kalestumist. Alalhoidlikust mentaliteedist on kantud näidendid VÕLGLANE ja  SÖED, negatiivse tegelase hingeelu jälgib külakom.-s PILVERISTI,  psühhol. draama katset kujutab endast armastuslugu KASUISA (1933).
Andmed: K.Laane ERAARHIIV; EKL, Tallinn, 2000; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940;