Raivo Korstnik (1932 – 1992) kunstnik
Maetu | Sünniaeg | Surmaaeg | Matuseaeg |
---|---|---|---|
Raivo Korstnik | 31.05.1932 | 15.10.1992 | 23.10.1992 |
Raivo Korstnik (1932 – 1992) kunstnik
Sünd.31.05.1932 Maidla v.
Surn.15.10.1992 Tallinn
Raivo Korstnik sündis Virumaal Unikülas teenistujate perekonnas. Ta õppis Särgvere ja Koigi algk-s, lõpetas 1952 Paide keskk.-i. Kooli ajal teotses Paide kino AURORA kunstnikuna. Jätkas õpinguid 1951a ERKI-s, mille lõpetas 1957a. Peale õpinguid asus tööle Tallinna 26. 7-kl. kooli joonistusõpetajana. Oli pikka aega TpedI, Tallinna kultuuriülikooli ja a-il 1979-1992 TKÜ õppejõud. Töötas ka Eesti TV- s ja kinostuudios. Juhendas Rahvaloomingu Maja juures harrastuskunstnikke. Oli 1957.a-st KL liige. Raivo Korstnik on maalinud maastikke, merepilte ja kalurielu aga ka portreid. Raivo Korstniku maale iseloomustab värviküllane ja intensiivne tooniskaala ning rikkalikud dekoratiivsed elemendid, 60.a-te töid iseloomustab ekspressiivsusetaotlus. Kujukad on tema maalid SÜGISESED PÕLLUD (1961) VILSANDI (1962) kompositsioon TÖÖLEMINEK (1961), KALARANNAS (1963), ÖINE VANALINN (19659, VANAD MAJAD (1967), SÜDSUVISED LUITED (1972). Tema meremaalide kohta arvavad kunstiteadlased et ta kujutab meremaastikke ja kalurielu hoopis teisiti kui Uutmaa või Haamer. Korstnik ei ole niivõrd mastaapne, tema jaoks ei ole oluline ülistada ning eepiliseks muuta teatud eluviisi, teatud traditsioone. Raivo Korstnik ei ela nende traditsioonide sees ning tema kunst ei ole pühendatud kalurielu põlistamisele. Seetõttu pole ka tema stseenid dramaatilised, vaid peatuvad ühes hetkes, mis tavaliselt on küll töine, kuid seda oma vaiksel, peaaegu märkamatul moel. Ta on kahtlemata tunduvalt romantilisem, kõrvuti raske tööga toonitab Raivo Korstnik ka harmooniat loodusega, isiklikku suhet töö eesmärgiga, kollektiivi intiimsust. Ta peab oluliseks ka rannainimeste tööga kaasnevat esteetilist naudingut: mere erinevad seisud, rannarahva rõivad ning väljendusrikkad ilmed, kidura rannalooduse mitmekesisust. Kui Raivo Korstnik ei oleks oma põhimõtteid kunstnikuna väljendanud, vaid näiteks kirjanikuna, siis poleks ta ilmselt niivõrd romaanikirjanik, kuivõrd luuletaja või aforismide autor. Muusikuna eelistaks ta sümfooniale väikest keelpillikvartetti. Ja kui ta oleks tavaline inimene, st mitte kunstnik, siis oleks ta olnud mees, kes teeb iga päev korralikult oma tööd, kuid ikka ja jälle võib teda näha kaugustesse vaatamas ning paadis tõmbub ta üksi nurka, silmitseb merd ning laseb ajal voolata. Just seetõttu ongi hea, et Raivo Korstnik oli ikkagi kunstnik leiavad kunstiteadlased, sest tema teostes aeg enam ei voola, see on nüüdseks jäädvustunud tema maalides.
Andmed: EKABL, Tallinn, 1996; EESTI KUNSTI AJALUGU, 2 kd, Tallinn,1970;