Aleksander Suuman (Suumann) (1927 – 2003) luuletaja ja maalikunstnik

Aleksander Suuman (Suumann) (1927 – 2003) luuletaja ja maalikunstnik
Sünd. 25.04.1927 Avanduse v.
Surn. 19.04. 2003 Tallinn
Aleksander Suumann sündis Virumaal  Metsakülas talupidajate Juhannes ja Anna-Marie Suumanni pojana. Ta õppis Simuna algkoolis, Väike-Maarja Keskkoolis. Kooliaega mäletas Sass ise kaunis süngena: ma olin tark, paks ja teiste laste hulgas tõrjutud. Koolis anti mulle kogu aeg peksa. Taoti nii metsikult, et olin kogu aeg paistes ja verine. Mind vihati, sest olin koleda näoga. Selles koolis olid kõik hästi kõhna näoga, lohud põskedes. Neid kõiki hellitati, aga mind vihkasid isegi õpetajad. Sel ajal, kui mina algkoolis käisin, polnud lastekaitseseadusi olemas. Mind ei võetud isegi palli mängima. Saatuse tahtel oligi ainuke mäng joonistamine. Keskkoolis ei peksnud Sassi enam keegi. Aga puntidesse teda ikkagi ei võetud, tütarlastega oli ta  kohmetu.  A-il  1947-1954 õppis  Tartus ENSV riiklikus kunstiinst.-s maalikunsti erialal. Sel ajal oli direktoriks skulptor professor A.Starkopf. Viimane päris kohe, kust Sass tuleb ja saatis ta õue puukuuri savist pead modelleerima. Sellega tuli Sass hästi toime. Starkopf imestas, et pea ei ole mitte ainult sarnane, vaid millimeetri pealt samasuurune ka kui originaal ja Sass oligi kooli vastu  võetud. Peale kooli lõpetamist töötas  Sass õpetajana Rakvere ped. koolis, Tartu kunstik-s ning Tallinna ERKI-s a-il 1980-1987. Vahepeal elas vabakutselisena Vilsandi saarel. Seda elamist põhjendas, et oli kade nende peale, kes merd maalisid ja sellest kirjutasid. Ta ei saanud aru mõnedest mere- ja laevaterminoloogiasse kuuluvatest sõnadest, seetõttu läks Vilsandile viieks aastaks. Seal sõi kuus korda päevas kala ja sööb nüüdki peamiselt kala. Maalides merd ja metsa, segab teda,  kui ta on  selle kõige keskel. Ta hakkas imetlema tegelikkust  ja tundis, et tema mõtted kahvatuvad looduse vägevuse kõrval. Igatsus võimsa järele sunnib ise looma seda valgust ja päikest. Aleksander Suuman tuli  luulesse  väljakujunenud isikupäraga autorina . Esimene luuletus ilmus 1962.a. EDASIS, debüteeris 1963. aastal luulekassetis koguga OH SEDA INIMEST, aga 1966 ilmunud KRÄHMUKIRJAD tegid tast ühe nende aastate armastatuima luuletaja. Esikkogus olid tal valdavalt maaliliselt värvikate detailidega loodusluuletused. Kujundistruktuuris etendasid olulist osa leidlikud võrdlused ja metafoorid. Tundis huvi rahvakunsti-ja uskumuste vastu.  Sass Suuman oli viljakas luuletaja, suur eksperimenteerija vabavärsist ballaadide ja haikudeni, ent hoolimata kassetipõlvkonna vaimulähedusest ikka ja alati stiilselt uhke üksiklane, kellele soome luule oli paiguti lähem kui eestimaine. Ilmusid mitmed luulekogud - VALGUSE KUMA SEES (1972), MAA PAISTEL (1975),  neis kogudes on poeetiline  maailmapilt varasemaga võrreldes realistlikum ja maalähedasem. Kandvaks saavad inimese ja looduse vahekorra eetilist külge puudutavad tõdemused.  Luulekogus  MEIL SIIN HÜPERBOREAS (1980. J.Smuuli preemia 1981) raamistub  Vilsandist inspireeritud saaremiljöö oma näilise romantika ja tegeliku  argisusega.  Kogus NOFRETETEGA METSAS (1986) – siin on esiplaanil kunsti ja kunstielu probleemid, mis seostuvad aurtori loodusnägemustega. Sass Suumanil ilmus kokku neliteist luulekogu ja neis oli paar-kolm armastusluuletust. Naised pole teda luuletama inspireerinud, vaid on luule juurest  ära kiskunud. Sass ei käinud suvelgi maal, ta kartis looduse terrori alla langemist , sest ta  armastas loodust nii metsikult. Ta ei saanud looduses töötada, see oleks teda seganud oma jõu ja iluga. Mitmed tema luuletused on viisistatud (G.Ernesaks, V.Lemmik jt) ja elavad oma elu koori- ja soololauludena. Tema liuulet tõlgiti vene, soome, läti, leedu, kasahhi, usbeki, moldova armeenia ja gruusia keelde. Aleksander Suuman on pälvinud kirjandusauhindu, viimatine oli kultuurkapitali aastaauhind valikkogu TONDIHOBU  TÕUGUD VETIKATEGA: 1957–2002, eest. Ta oli 1967.a. KL liige. Aleksander Suuman elas kakskümmend aastat kesklinnas ega tahtnud palju kodust kaugele minna. Linnas polevat vaja ahju kütta ja pole ka sääski ega tüütuid naabrinaisi, kes sääse kombel kõrva ääres pirisevad, arvas viimati erakuna elav poeet ja kunstnik.
Aleksander Suumann oli kolm korda abielus ja tal oli kolm poega. Imat ja Aapo on kunstnikud, Toomas aga näitleja.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; EE 14 kd, Tallinn, 2000;  

 Loe lisaks...