Vladimir Beekman (1929 –2009) kirjanik ja tõlkija

Vladimir Beekman (1929 –2009) kirjanik ja tõlkija
Sünd. 23.08.1929 Tallinn
Surn.03.10. 2009 Tallinn
Vladimir Beekman sündis Tallinnas autojuhi pojana. Ta õppis Nõmme ja Narva algkoolis ning 21. keskkoolis ja sai polütehnilisest instituudist 1953. aastal keemiainseneri diplomi. Vahepeale jäi Teise maailmasõja aeg, V.Beekmani pere evakueerusLeningradi, olid seal ka  blokaadi ajal. A-il 1942-1946 oli V.Beekman Gorki ja Saraatovi ob-tes, lõpetas seal 8.kl. Siis naases Eestisse, kus omandas keshariduse ja eelmainitud kõrghariduse. 1953-1956.a. oli ta ERK-s ilukirjanduse osakonna juhataja, 1956.a.  aga juba kutseline kirjanik. V.Beekman debüteeris luuletajana ühel Eesti nüüdisajaloo keerulisemal ajal — 1950-ndate hakul, mil stalinismi­vaimu murenemist veel loota ei osatud. Kirjanike loomevabadus oli ülimalt piiratud ja V.Beekman oli neis oludes vastuvõtlik kommunistliku ideoloogia mõjudele, ta poetiseeris tolajal nõukogude eluhoiakut. Vaiksel moel oli V.Beekman kaasas sütisteliku vabavärsi tagasitoo­mise laines ja seega osaline kirjandu­sele suurema hingamisruumi kätte­võit­lemises. Kui tema varasemas luules leidub veel ajastuvaimule omast sotsialistlikku paatost, siis aja edene­des muutub pilk maailmale lüüriliseks ja mõtlikuks. V.Beekmani küllap üks kuulsamaid poeese on MINU KOOLIPIDUDE TÜDRUKUD.  KL liige oli ta 1951.a-st, peagi sai temast Kirjanike Liidu juhatuse liige ning 1960-ndate lõpul sekretär. Liidu asjade juures olles aitas ta kirjanikkonnal laveerida jäikade poliitilis-programmiliste nõuete ning loomingulise vabaduse vahel. Seda eriti liidu esimehena aastail 1983—1995. V.Beekmanil oli õnn tuua Kirjanike Liit uude, vabamasse maailma ja aega. Põlvkonnakaaslased on V.Beekmanile kui kõrgele ametiisikule ette heitnud liigset süsteemi-truudust. V.Beekman oli 1959.-st NLKP liege, EKP KK liikmekand. , oli ENSV ja NSVL Ülemnõukogu saadik ja ENSV teenel. Kirjanik. Truudus Vene võimule võis olla osalt siiras, ent igatahes mitte jäägitu, nagu näitab  V.Beekmani osalemine 1980-ndate fosforiidikampaanias. Eks andis mingi hinnangu V.Beekmani nõukogudeaegsele tegevusele ka Kirjanike Liit, kelle esimeheks ta jäi ka iseseisvuse ajal, kuni 1995. aastani. Vladimir Beekmani romaanid käsitlevad ajalooprobleeme, inimesi aja ja süsteemi hammasrataste vahel. Tuntumad on paguluse tekkepõhjusi vaagiv TRANSIITREISIJA (1967), hoia­tus­romaan ÖÖLENDURID (1975), gro­teskne EESLI AASTA (1979) ning balti­sakslaste Eestist lahkumist kujutav KORIDOR (1982). Ent Beek­man oli prosaistina ka andekas reisikirjanik — eks olnud tal oma positsiooni tõttu võimalik rohkem reisida kui enamikul eestlastest. Seetõttu kirjutas ta väikese virna põnevaid, sisukaid, mõtlikke reisi­kirju, näiteks Islandist, Brasiiliast, Mehhikost jne. Tema reisiraamatud paistavad silma intellektuaalse  süvenemise, probleemitiheduse ja täpselt sõnastatud kirjeldustega. V.Beekman oli väljapaistev laste –ja noorsookirjanik  oma köitva jutustamisoskuse tõttu. Ta süvandab huvitavalt noorte maailmapilti. Paljud nõukogude aja lapsed mä­leta­vad veel V.Beekmani AATOMIKKU (1959) ja RAUA-ROOBERTIT (1972), dialoogiat KARMIL KEVADEL ja PEA PÜSTI, POISID! Viimased kaks räägivad lastekodu lastest. Muistsest vabadusvõitlusest Tallinnas jutustab  noorsooromaan  KURBADE KIVIDE LINN (1959).  Väga viljakas oli V. Beekman tõlkijana, tõlise polüglotina  tõlkis ta rootsi, taani, saksa, vene, hollandi, läti ja leedu keelest. Tõlkis nii proosat kui luulet. Alustas vene keelest tõlkimisega vahendades  A.Tvardovski VASSILI TJORKIN (1957), K.Simonovi RELVAVENNAD (1958) jpt.  Peaaegu kõik meist on lugenud tema vahendatud A.Lindgreni raam­a­tuid, T.Janssoni MUUMITROLLI, S.Lagerlöfi NILS HOLGERSSONI IMELINE TEEKOND LÄBI ROOTSI, O. Preussleri VÄIKKEST NÕIDA, A.M.G. Schmidti VIPLALA LUGUSID jne. jne. Tema toredad ja leidlikud tõlked andsid hoogu ka eesti lastekirjanduses levima hakanud mängulisuse lainele, mis äratas uuesti ellu kodu ja pereelu teema, pakkudes sellega lapsele kaitset ja turvatunnet, nõnda arvas ta tööst kolleeg. See pole kaugeltki kõik — kunagi ei ole küllalt ruumi ühe tegusa ja väärt mehe elutöö üleslugemiseks. 2008.a. aastal ilmus Vladimir Beekmani mälestusteraamat ALLES SEE OLI…. Kirjanik Teet Kallas  rääkis, et organiseerija ja juhina oli V.Beekman asjalik kuju. Laguneva riigi aegu asju ajades oli ta küll väga pädev, poliitikasse ta aga ei läinud. Mihkel Mutt leiab Beekmani isiklikult tundmata, et raskel ajal hoidis too esimehena väärikalt eesti kirjanduse positsioone. Ta ei kahjustanud mitte kedagi. Lahkunud kirjaniku sõber, toimetaja Toomas Huik leiab, et tehniline kõrgharidus aitas V.Beekmanil maailma kaine pilguga vaadata, aga ta oli väärikas ja särav isiksus, väga avara silmavaatega ja entsüklopeediliste teadmistega. V.Beekmani abikaasa oli tuntud kirjanik Aimée Beekman.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; EKA 1/V, Tallinn, 1987; EKA 2/V, Tallinn 1991

 Loe lisaks...