Endel Lippus (1926-2008) viiuldaja ja pedagoog
Muusik ja Pedagoog
| Maetu | Sünniaeg | Surmaaeg | Matuseaeg |
|---|---|---|---|
| Endel Lippus | 03.12.1926 | 30.09.2008 | 04.10.2008 |
| Urve Lippus | 05.03.1950 | 13.05.2015 | 06.06.2015 |
| Virve Lippus | 23.01.1926 | 08.03.1990 | 14.03.1990 |
Endel Lippus (1926-2008) viiuldaja ja pedagoog
Sünd.03.12.1926 Tallinn
Surn. 26.09.2008 Tallinn
Me ei kujutagi enam hästi ette, et ajal, mil Endel Lippus õppis Tallinna konservatooriumis (1940-1951), oli ta selles ajavahemikus seitsmes viiuli eriala lõpetaja. Millises seisus olid siis meie sümfooniaorkestrid, kui arvesse võtta veel sõtta jäänud, sõja eest põgenenud ja külmale maale saadetud muusikuid. Endel Lippus hakkas eesti viiulimängijate ridu taastama ning seejärel täiendama 1945. aastast ja tegi seda aktiivselt - kuni tervis lubas - viimase ajani. Kas me oskame hinnata, mida tähendab 60 aastat viiulipedagoogi staaži? See, et meil on praegu Eestis kaks sajaliikmelist orkestrit ehk ERSO ja rahvusooperi orkester ning veel Vanemuise sümfooniaorkester ja linnaorkester Pärnus ja Narvas, peale selle kahe sümfooniaorkestri jagu keelpillimängijaid tööl välismaal - see on nii või teisiti professor Endel Lippuse kõrgprofessionaalne elutöö. Kas oskame seda hinnata vääriliselt?. Professor Lippus töötas Eesti muusika- ja teatriakadeemias aastast 1961 kuni 2006. aastani viiulipedagoogina, 1977-1983 keelpillikateedri juhatajana, dekaanina ja 1983-1991 prorektorina. Tema õpilaste nimekiri on väga pikk, kuid äärmiselt olulistena meie ja mitte ainult meie muusikaelus tuleb kindlasti nimetada järgmisi viiulikunstnikke: Andres Mustonen, Mati Uffert, Ülo Kaadu, Anu Järvela, Ulrika Kristian, Toomas Nestor ja Olga Voronova. Aastal 1991-1993 oli Endel Lippus Eesti Keelpilliõpetajate Ühingu president, aastast 2004 on professor Lippus Eesti muusika- ja teatriakadeemia auliige.
Endel Lippus oli väärikas isiksus, kellel pidid kodust kaasas olema kindlad teadmised, mis hea ja mis halb. Viimase sõja ajal oli Endel Lippus 15-19aastane, seejärel tulid mitte vähem inimloomust muserdanud sõjajärgsed aastad. Kui palju noori mehi sai tollal hukka füüsiliselt, aga kui paljud veel väärastusid vaimult. Endel oli muusikuile, kolleegidele, väärikuse ja vaimsuse eeskuju nii oma professionaalsete oskuste ja informeeritusega kui isiksusega. Ja tema isiksus oli ja on kordumatu. Ta on kindlasti üks neid legendaarseid professoreid, kellest räägitakse kaua-kaua ja ilma kelleta ei saa ükski kõrgkool ennast päriselt väärikaks lugedagi.
Suurte muutuste ajal seisame sageli vajaduse ees nähtusi uuesti hinnata, uuesti mõtestada. Tuleb vastata ka küsimusele, mis meil on ja mida meil ei ole, ehk nii- öelda lahendada vaesuse ja rikkuse probleem.Me pole nii vaesed, kui püütakse väita, ehkki meie rikkus ei ole selline, mida kaalutakse ja mõõdetakse - nii on kirjutanud professor Endel Lippus 2.okt.1991.a. ja tal oli õigus nooremaile kolleegidele neid õpetussõnu jagada, sest ta oli sündinud Eesti Vabariigis ning pärast mitmeid võõraid võime taas jälle Eesti Vabariigi kodanik.
Professor Lippus rajas vägeva vundamendi eesti viiulimängudele ja sellel interpretatsioonikunsti harul on, millele edaspidi tugineda. Lippuse väärikuse üheks oluliseks tunnuseks oli tema oskus mitte teha tühje sõnu, veel parem oli mahutada oma täpne mõtte ladinakeelsesse sententsi. Üks nendest, mida ta ikka ja jälle vajalikul puhul kordas, oli: ars longa, vita brevis. Ka pikk ja tegudega kaunistatud elu on lühike, aga E.Lippuse looming on aegumatu.
E.Lippuse abikaasa oli pianist Virve L ja tütar muusikateadlane Urve L.
Virve Lippus (1926-1990) pianist ja pedagoog
Sünd. 23.08.1926 Tartu
Surn. 08.03.1990 Tallinn
VL õppis Tallinna muusikakoolis mille lõpetas 1947.a. Lisaks lõpetas 1952.a. Anna Klasi klaveriklasssi TRK-s. 1952.a. kaitses ka väitekirja mis oli kirjutatud klaverikunsti arenguloost Eestis. Aastatel 1952-55 töötas´VL Nõmme LMK-s, hiljem ka Tallinna muusikakoolis ja aastast 1967 on TRK klaverieriala ja pianismi ajaloo õppejõud, 1982.a-st dotsent. Tema tuntumatest õpilastest võiks nimetada R.Rannapit, R.Metsa, A.Petti. VL on avaldanud uurimusi, muusikakriitilisi artikleid ja kontserdihooajaülevaateid ajakirjanduses. Ta ise on esinenud peamiselt ansamblites. VL osales 1987.a. rahvusvah. Balti uuringute konverentsil Stockholmis.
VL on kirjutanud mitmeid raamatuid ja artikleid klaverikunstist nagu PPIANISMI AJALUGU (1981), KLAVERIMÄNG EESTIS ENNE 1917 AASTAT (1979), A.LEMBA, MEIE MUUSIKAKULTUURI UHKUS JA-PROBLEEM (1985), LISZT-INTERPRETATSIOONIKUNSTI GEENIUS (1986) jpm.
VL abikaasa oli viiuldaja ja muusikapedagoog Endel Lippus, nende tütar on muusikateadlane Urve Lippus. VL õde oli pianist Laine Mets.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; EMBL , Tallinn, 1990;
Urve Lippus (1950 – 2015)muusikateadlane
Sünd.05.03.1950 Tartu
Surn.13.05.2015 Tallinn
Urve Lippus pärines tunnustatud muusikute perekonnast: isa oli viiuldaja Endel Lippus, ema pianist Virve Lippus. Urve õppis a-il 1968- 1970 Tallinna muusikakoolis klaverit ja muusikateooriat. 1975. aastal lõpetas Urve Lippus Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikateaduse eriala ning asus seejärel tööle Keele ja Kirjanduse Instituuti. Selline töökoha valik oli võimalik tänu mõjukale keeleteadlasele Mart Remmelile, kes oli huvitatud muusikateaduse arendamisest Eestis ning suutis luua selleks ka mõned töökohad. 1985. aastal kaitses Lippus Moskva Riiklikus Konservatooriumis kandidaadiväitekirja, töötas aastatel 1992–1993 uurijana Pennsylvania ülikoolis ning kaitses 1995. aastal Helsingi ülikoolis doktoriväitekirja. Praeguses Eesti teaduskorralduses on need küll sama taseme teaduslikud tööd, ent toona vaatasid mõnedki Moskvas kaitstud väitekirjale viltu ning Helsingis kaitstud doktoritöö aitas uurija akadeemilist positsiooni märgatavalt tugevdada. Tasapisi nihkus Urve Lippuse professionaalne tegevus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) suunas. 1990. aastast kuni kõige viimase ajani tegutses ta EMTA muusikateaduse osakonna (algselt muusikaajaloo kateedri) juhatajana. Urve Lippus oli EMTA professor. Organisatoorses töös ongi tema kõige tähtsamaks saavutuseks tänapäevase muusikateaduse eriala ülesehitamine nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppes. Selle eest pälvis Urve Lippus 2010. aastal Eesti Kultuurkapitali preemia. Teaduslikus uurimistöös iseloomustas Urve Lippust mitmekülgsus ja lai haare. Teda köitis eriti Veljo Tormise looming ja selle seosed läänemeresoome rahvalauluga. 1990. aastate lõpus, kui Tormis oli pidanud aasta jooksul Tartu ülikoolis vabade kunstide professorina seeria loenguid, koostas Urve Lippus koostöös heliloojaga raamatu LAULDUD SÕNA, mis ilmus 2000. aastal ja pälvis Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Tegemist on seni kõige põhjalikuma Tormise loomingu käsitlusega. Silmapaistvaks teaduslikuks saavutuseks tuleb pidada 1939. aastast pärit eesti muusika helisalvestiste väljaandmise ettevalmistamist ja 12 CD avaldamist koos mahuka artiklikogumikuga 2009. aastal. Palju energiat kulutas Urve Lippus eesti muusika ajaloo koostamise ettevalmistustele, millest annab tunnistust Eesti Muusikaloo Toimetiste üheksa numbri toimetamine ja kaasautorsus. Tema juhendamisel on valminud hulk bakalaureuse-, magistri- ja doktoritöid eri valdkondades. Osakonnajuhatajana oli Urve Lippus väga tolerantne ning võimaldas osakonna liikmetel tegutseda vastavalt nende teaduslikele huvidele. Tema panus EMTA muusikateaduse osakonna arengusse on hindamatu ja püsiv, tema toimetatuna on ilmunud ka suurem osa muusikaakadeemia teadusväljaannetest. 2009. aastal asutas ta muusikateaduse aastaraamatu Res Musica ja oli selle kuue aastakäigu peatoimetajaks. Urve Lippus oli ka Eesti Muusikateaduse Seltsi alusepanija ja selle tegevussuundade väljatöötaja.
Andmed: EMBL, Tallinn, 1990; www.sirp.ee › Artiklid › Muusika; www.ajakirimuusika.ee/#!Urve-Lippus-1950–2015/cx2o/.
