Juhan Smuuli(1922-1971)

Juhan Smuul(1954.a.-ni Schmuul) (1922 - 1971) kirjanik

Sünd. 18.02.1922 Muhu-Suure v.
Surn. 13.04.1971 Tallinn

Juhan Smuul sündis Muhu saarel Koguva Toomal oma isa üheteistkümnenda lapsena. Temast pidi saama talu pärija ja põllumees, kuid sai hoopis merekirjanik, publitsist ja ühiskonnategelane. J S  õppis 1930-36 Piiri algkoolis, pärast seda lühikest aega Järvamaal Jäneda põllutöökoolis. Õpingud katkesid, kuna ta külmetas ja sattus näärmete põletikuga Tartu kliinikusse. Sellega tema formaalne haridustee ka piirdus.1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944 alguses. Temast sai kirjanduslik kaastööline nõukogude tagala-ajalehe RAHVA HÄÄL toimetuses, seal algas ka tema lähem tutvus oma kaasaegse eesti kirjanduse ja kirjanikega.
Sõja järel tahtis ta realiseerida oma kauaaegset unistust ning astuda merekooli, kuid sinna teda ei võetud. Siis töötas ta lühemat aega SIRBI JA VASARA toimetaja asetäitjana ning ajakirja PIONEER toimetajana Tallinnas. Alates 1947. aastast vabakutseline kirjanik, Kirjanike Liidu aseesimees 1951-1953; esimees 1953-1971. Oli NSVL Ülemnõukogu 5. ja 6. koosseisu, ENSV Ülemnõukogu 4. koosseisu saadik. On saanud mitmeid toonaseid kõrgeid autasusid ja tunnustusi: Nõukogude Eesti preemia 1949 ja 1950; Stalini preemia 1952; Lenini preemia 1961, ENSV teeneline kirjanik 1955, rahvakirjanik 1965. Suvised vabad hetked veetis kodusaarel, mis on tema loomingu olulisim lähtepunkt ja inspiratsiooniallikas. Olulise tähendusega tema loomingule on olnud ka merereisid, mida tal oli võimalus teha kaasa ajalehekorrespondendina või kirjanikuna: heeringalaevaga Põhja-Atlandile 1955, polaarekspeditsioonilaevaga Antarktisesse 1957-1958, uurimislaevaga Jaapani merele 1959, Teravmägedele 1960.
JS luulekogud KARM NOORUS, ET ÕUNAPUUD ÕITSEKSID; poeemid  JÄRVESUU POISTE BRIGAAD, POEEM STALINILE ja MINA, KOMMUNISTLIK NOOR- need kõik kuulusid nõuk. okupatsiooni ajal kohustusliku  koolikirjanduse hulka. Lõi ka näidendid LEA, ATLANDI OOKEAN, KIHNU JÕNN jt. Näidendeis rahvalik keelepruuk, küllalt jõulised karakterid, eriti KIHNU JÕNN´is. Kirjutas reisikirju: JAAPANI MERI-DETSEMBER, JÄINE RAAMATjT; avaldas novellikogusid: KIRJAD SÕGEDATE KÜLAST, MUHU MONOLOOGID. POLKOVNIKU LESK jt.
V. Panso ja Ü.Tuulik mäletavad JS-i  kui huumoritajust ja huumorit vajavat inimest. Igas seltskonnas tõmbas JS just selle iseloomujoonega enda ümber inimesi kui magnet. Kõige selle juures oli JS-l ka see võluv omadus, et ta oli võimeline väga mõjusaks eneseirooniaks, iseennast asetama naljakatesse situatsioonidesse, naerma puhtast südamest ka oma inimlike nõrkuste üle. A.Tamm ei usu, et JS vastu enda tõekspidamisi kirjutas, vaid arvab et kogu see 1946.-48. aasta taust oli teine, selline, nagu enam ette ei kujuta. Nii et esimestel sõjajärgsetel aastatel oli selline kaasaminek nõuk. võimuga päris normaalne. JS ise deklareeris kunagi hiljem: kõik see, mis ta tollal ütles, ka Stalini kohta, oli öeldud siiralt, mitte sellepärast, et ta oleks tahtnud teenida kannuseid. JS oli impulsiivne inimene ja reageeris kiiresti. Oma hoiakuid ta siiski näitas, aga süvaanalüütik ta polnud. J S oli vankumatu kodanikutundega poeet. Ü.Tuulik väidab, et JS oli nii orgaaniliselt ja kirglikult koos oma rahvaga ja ennekõike keelega, mida ta fantastiliselt valdas ja oskas. Ta oli tõeline rahvakirjanik, kes oma keerulises ajaski suutis midagi luua, midagi öelda ega muutunud  kroonulikuks ja ametlikuks riigilaulikuks. Elu lõpp oli traagiline. Oli lahkuminek  D.Vaarandist,  see tingis suure mure, pessimismi, elu mõtte kaotamise, mille kõigega  kaasnes joomine.
JS on olnud abielus tõlkija Ita Saksa, luuletaja Debora Vaarandi ning raadiosaadete toimetaja Ellen Noodaga. Tal ei olnud järeltulijaid.

Andmed: V.Panso PORTREED MINUS JA....., Tallinn, 1975. http://www.muhumuuseum.ee/juhan_smuul.html;
http://www.epl.ee/news/kultuur/toop-olut-rahva-ja-naljamees-juhan-smuuliga.d?id=50913095; EE 14 kd, Tallinn, 2000.