Karl Robert Ots (1882 – 1961) laulja

Karl Robert Ots (1882 - 1961) laulja

Sünd. 18.09.1882  Narva
Surn. 04.02.1961 Tallinn

KO isa tuli Laiuselt mõisa  tõllasepa ametist Narva puusepaks, tema naine, KO ema,   hakkas kangruks. Sellesse perre sündiski viienda liikmena KO kes sai  C.R:Jakobsoni auks nimeks KarlRobert. Õpitee algas Kreenholmi vabrikukoolist ja jätkus 1895 a. Narva linnakoolis. Isa Hans oli musikaalne, ta kuulus Narva ILMARISE seltsi, hiljem aga asutas Linavabriku juurde uue laulukoori. Kõikjal oli tal kaasas poeg Karl, kes oli muusika alal väga andekas ja õppis kiiresti. 1901.a lõpetas KO kooli ja asus Narva  raudteejaama telegrafistiks õppima. Töökuse ja hoolsuse tõttu mis KO-d iseloomustas, usaldati talle peatselt iseseisvaid ülesandeid. KO-d tõmbas muusika ja ta tegeles sellega igal võimalusel. Seltsitegevuses tutvus ta  A.Sällikuga, kes kutsus teda VÕITLEJA seltsi laulma ja teatrit tegema. KO esimene lavaosa oligi laulumängus KALTSUKUNINGAS. Aga KO õppis pidevalt ka tõsisemaid asju, küll kohalike muusikute juhendamisel, küll Narvat külastanud Peterburi solistidelt. 1913.a. viidi tema töökoht Peterburi. Õppida õnnestus tal küll ainult Peterburi rahvakonservatooriumi lauluklassis, aga ta saab külastada  Maria jt teatreid ja kuulda Schaljapini, Sobinovi jt. kuulsusi. KO on siiski heade õpetajate käe all ja need teevad talle selgeks  et ta pole bariton, kes ta hirmsasti soovis olla, ka kõik õpitud osad olid baritoni osad, vaid  dramaatiline tenor. 1918.a  viidi tema töökoht Moskvasse. Sinna asus ta juba koos oma  abikaasa Lydiaga. 1920.a. aga opteerus ta Eestisse. Ta ei saanud tööd raudteel. Sõbrad G.Sällik ja B.Hansen teevad ettepaneku asuda tööle ESTONIASSE . KO sooritab vajalikud eksamid ja asubki tööle. Esimesed rolllid olid tal operettides. Siis aga tulid ka ooperiosad:Valentin FAUSTIS, Morales CARMENIS, Marullo RIGOLETTOS jt. 1922/23 oli ESTONIA  mängukavas AIDA ja senini baritoni laulnud KO õppis olude sunnil ära Radamesi osa. Debüüt õnnestus. KO oli aidanud teatril üle saada tenorite puudusest. Teater arvestas tema eeldusi  ja 1924.a. saadeti ta õppima Itaaliasse. Seal sai KO põhiõpetajaks A.degli Abbati. Õpetaja vilunud kõrv tegi kindlaks et KO on dramaatiline tenor, mitte bariton  ja  KO õppiski tenorite osi. Naasnuna kodumaale oligi tema jõuline metalse säraga hääl omandanud silmapaistva ühtluse ja  ja kandvuse. KO küpsemateks saavutusteks kujunesid  Cavaradossi TOSCAS ja Hermann  PADAEMANDAS. Hermanni osatäitmisel aitas teda väga  Sergei Mamontov. KO  armastas väga vene muusikat. Hermanni roll oli üldse tema  meelisosa ja selle valis ta ka oma 25 lavajuubeli tähistamiseks. Seda rolli laulis ta veel sõjajärgseil aastailgi. Ooperijuht H.Kompus valis  repertuaari ka Wagneri oopereid. KO tuli hästi toime  nimiosadega LOHENGRINIS ja TANNHÄUSERIS ning Tristanina  TRISTAN JA ISOLDEs. KO oli 50 aastates lauljana oma loomingulises tipus, ta oli ESTONIA juhtiv tenor. Lisaks eelmainitud osadele laulis ta menukalt  Josed CARMENIS ja Grigorit VAIKSES DONIS. KO terved eluviisid, tugev  distsipliin ja eetika, järjekindel vokaalne treening ja hingamisharjutused olid selle taga. Ka armastas KO looduses matkata ja kala püüda. Peale ooperite esines KO kontsertidel ja oratooriumides. KO viimaseks osaks jäi Aadu G.Ernesaksa TULERISTSETES. 1957.a. läks 75. aastane KO pensionile, enne seda anti talle ENSV rahvakunstniku aunimetus.
KO peres oli kaks last, poeg Georgkes oli samuti kuulus laulja, ja tütar Maret.

Andmed: ESTONIA LAULUTEATRI...., Tallinn, 1981.; H.Kõrvits KARL OTS,  Tallinn, 1968.