Ernst Ederberg (1891-1973) arhitekt ja kunstiteadlane

Ernst Ederberg (1891-1973) arhitekt ja kunstiteadlane
Sündinud 10.mail 1891 Kaarma vallas 
Surnud 19.märtsil 1973 Tallinnas 
Sündis Saaremaal Kaarma kirikuõpetaja, suurima Eesti rahvusliku liikumise edendaja Friedrich Wilhelm Ederbergi ja kirjanik Julie Wilhelmine Ederbergi teise pojana. Ema suri, kui ta oli oli 6-aastane. Isa abiellus uuesti. Peres oli kokku seitse last, neli neist poisid. Ta  õppis Kuressaare gümnaasiumis. Perekond kolis 1902.aastal Kambjasse. Ta õppis aastatel 1903-09 Tartus Aleksandri gümnaasiumis. Jätkas õpinguid Riia Polütehnikumi arhitektuuriosakonnas 1910.aastal, lõpetas 1916.aastal arhitekti diplomiga. Teenis I ilmasõjas ühe frondi tehnilises väeosas aastatel 1916-17. Olevat junkruna osa võtnud ka Talvepalee kaitsmisest punaste vastu. Võttis ta osa Eesti Vabadussõjast. Aastatel 1919 - 1931 oli Tallinna Tehnikumi arhitektuuriajaloo ja arhitektuurivormide õppejõud. Aastatel 1920-22 oli ka töödejuhataja Kaitseministeeriumi korteriosakonnas. Vanade ehitiste uurimisega on ta tegelenud alates 1920-ndaist aastaist. Eesti rahva muuseumi rikkalik sellealane teaduslik materjal on tema poolt organiseeritud mõõtmistööde tulemus. Eesti Rahva Muuseum korraldas juba 1920-ndail aastail ekspeditsioone ja talurahva-arhitektuuri mõõtmist. Ta haaras uurimisse Tallinna Tehnikumi õpilasi ja sai selleks Eesti Kultuurkapitalilt toetust. Tema tähtsus Eesti talurahva-arhitektuuri uurimisel oli teedrajav. Dokumenteerides  eesti taluarhitektuuri korraldas mõõtmisi 15 kihelkonnas. Sai selle eest õppestipendiumi. Olles Tallinna Tehnikumi õppejõud, töötas ta aastail 1926 - 1940 ka Teedeministeeriumi arhitektuuriosakonna arhitektina. Oli 1927.aastal Eesti Arhitektide Ühingu üks asutajaliige, samuti 1933.aastal Tallinna Ajaloo Seltsi asutajaliige. 1940.aastal selts likvideeriti.   
Ta reisis palju Lääne-Euroopas ja ka Kesk- ning Ees-Aasias (Palestiina, Iraan, Türgi), samuti Põhja Aafrikas. Teise maailmasõja ajal töötas ta Leningradis, Sverdlovski oblastis ja Kesk-Aasias.Töötas  raudteejaamades metsamaterjali laadijana Uurali mägede taga. Oli Kaamal ehitustööde juhataja. Tema kolleeg ja sõber Edgar Johan Kuusik kirjutas, kuis Ederberg haigena ja kurnatuna mööda Venemaa avarusi rändas, kuni temani jõudis kuuldus, et Moskvas moodustatakse Eesti valitsust. Ta võttis end siis kokku ja sõitis paljajalu Moskvasse, kus Eesti tegelased teda kõigepealt olid rõivastanud ja siis ka ametisse võtnud. Alates 1944.aastast töötas õppejõuna Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, 1947.aastal nimetati dotsendiks. Pärast sõda oli Arhitektuurivalitsuse muinsuskaitse osakonna juhatajaks, kust lahkus 1950.aastate alguses. Ta oli Eesti arhitektuuriajaloo tunnustatud eriteadlane ja eesti arhitektuurimälestiste parimaid asjatundjaid. Põhjalikud uurimused EHITUSMÄLESTISI EESTIS (1926), HIIUMAA TALUEHITUSED (1926), Tallinna Sõjaväekalmistu projekt (1946.a., see ilmus sarjas NSVL rahvaste arhitektuuriaarded), TÄHTSAMAD SÖJA AJAL HÄVINUD MÄLESTUSMÄRGID (1946), VANA-NARVA TAASTAMISE PROBLEEME (1947), ELAMUD (1965), TALLINNA XVI JA XVII SAJ. RAIDKIVID (1958), EESTI TALUELAMU VANIMAID TÜÜPE (1964), LIIVLASTE TALUEHITISI (1966), TOOMPEA EHITUSLIK ARENG (1970). Ta oli Arhitektide Liidu aastast 1944 liige ja Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimisringi asutajaliige aastast 1963.
Andmed:  K.Laane ERAARHIIV (EE isiklik kiri K.L-le, nekroloog); M.Vilbaste TLM kodu-uurimise ringi BT, Tallinn2000; EKABL, Tallinn, 1996; MÄLU, EKA, Tallinn, 2011; EE üliõpilase K.Gilts´`ilt isikl. saadud andmed;http://www.aste.edu.ee/~andres/kko.php