Juhan Saar (1929 – 2007) luuletaja, laste-ja näitekirjanik
Kirjanik
Maetu | Sünniaeg | Surmaaeg | Matuseaeg |
---|---|---|---|
Koidula Oja | 09.03.1910 | 11.04.2001 | |
Juhan Saar | 22.12.1929 | 28.08.2007 | 22.09.2007 |
Juhan Saar (1929 – 2007) luuletaja, laste-ja näitekirjanik
Sünd. 22.12.1929 Laeva v.
Surn. 28.08.2007 Tallinn
Juhan Saare lapsepõlv ja noorukiiga möödus perepojana Tartumaal Laeva vallas. Ta sündis Laeva k. Valma t. põllupidaja pojana. Õppis Laeva algkoolis, edasi õppis ta Tartu elektromehaanika tehnikumis, mille lõpetas 1949.a. Elektrikuna töötas vaid aasta. Järgnes ajateenistus Eesti laskurkorpuses aastail 1950–1953 ja juba siis ilmutas ta kirjanduslikku andekust. Peale sõda jätkas ta ajakirjanikuna ajalehes SÄDE, siis raadios ja televisioonis, ajakirjas PIKKER. Aastail 1972-1976 töötas ETV kirjandussaadete toimetuses ja ENSV kultuuriministeeriumi repertuaarikolleegiumi toimetuses aastani 1977. Oli NUKUTEATRI kirjandusala juhatajaks ja KL kirj. propaganda büroo direktor ja kunstiline juht. Tee kirjandusse kulges Noorte Autorite Koondise kaudu. 1963.a. avaldas lühiproosakogu VÄRVILINE MÕTE, mõned aastad hiljem luulekogu KURED JA LAEVAD. 1966. aastal sai temast Eesti kirjanike liidu liige. Eesti iseseisvuse taastamise algusaegadel 1990. aastal oli ta kirjastuse FAATUM asutajaid, kus oli peatoimetajana tegev oma elupäevade lõpuni. FAATUM taastas eesti romaanivõistluse traditsiooni.
Juhan Saare enda ilukirjanduslik looming on laiahaardeline. Ta on viljelenud luulet ja lühiproosat, kirjutanud niihästi lastele kui ka täiskasvanutele, rikastanud laulutekstidega estraadietendusi ja muusikale. Suurt publikumenu pälvinud näidenditel VALGE TEE KUTSE, KUNINGAS HERMAN ESIMENE ja TARTU RAHU on tugev dokumentaalne alus. Tema raamat METSA TAGA EI OLE METSA (1964, 1989) on eesti kirjanduse üks kauneimaid ja sügavamaid lapsepõlvelugusid. Kirjaniku enda maailmanägemusele jõuab kõige lähemale kahe raamatu kaudu. Need on 1999. aastal ilmunud valitud luuletuste kogu ELU IKKA ÜHEKORDNE, millele lisatud ka helikassett kandlemänguga, ja kaks aastat tagasi valminud memuaarid VALUS NAER.
Juhan Saar ei ajanud taga ordeneid, aukirju ja -nimesid. Ka vabakutselise leiba ta ei söönud. Ikka töös ja tegemistes. Pidas kõrgeidki ametikohti, aga komparteiga end ei sidunud.
Vilsandi saar oli Juhan Saare paradiis. Nõukogude okupatsioon oli saarelt lahkuma sundinud põliselanikud ja teinud sellest piirivalve tugipunkti. Ometi taastada tuli kuulus linnuriik ja tasapisi hakkas piirivalve sealt taanduma. Tulid uued püsielanikud, tulid suvitajad. Selles laines sai kaptenite Küti talu Väike Vilsandil kirjanike Juhan Saare ja Heino Väli omandiks. (Muide, nad ei varjanud kunagi, et on kohapeal vaid talu säilitajatena.) Suurel Vilsandil seadis end sisse luuletaja ja maalija Sass Suuman, täna on seal suvekodu näitlejal, laulikul ja kirjamehel Jaan Tättel.
Juhan Saar oli suurepärane spinningu loopija, meisterkokk ja haruldane saunamees. Ta oli suur meistrimees — talu taastati, veskist tehti klubi.
Juhan Saar oli mitu korda abielus, ta säilitas respekti oma kõikide abikaasade ja laste vastu, kogu aeg saadi hästi läbi. Üks Juhan Saare abikaasadest oli lastekirjanik ja ajakirjanik Olivia Saar.
Tuul murrab tammepuud, vähihaigus võttis Juhan Saare.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000;http://www.eesti.ca/juhan-saar-in-memoriam/article17598