Valdo Pant (1928 – 1976) aja-ja näitekirjanik

Kirjanik ja Ajakirjanik

Kultuurilooline haud

V, 4T, 30, 2-kohaline kirstuplats

Maetu Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Elsa Pant 08.07.1926 20.07.2002
Valdo Pant 21.01.1928 30.07.1976 04.08.1976

 

Valdo Pant (1928 - 1976) aja-ja näitekirjanik
Sünd. 21.01.1928 Valgjärve v.
Surn. 30.07.1976 Tallinn
VP sündis Tartumaal Otepää kihelkonnas politseikonstaabli pojana. Mitmed allikad teatavad et ta talupoja või raamatupidaja peres sündinud. VP pidi nõuk. võimurite eest oma isa elukutset varjama. Samamoodi nagu oma isa, varjas VP ka oma vendi. Tema eestimeelsed vennad Ilo ja Kalju pagendati riigivastaste lapsetempude eest vangi. Ilo levitas lendlehti ja suri noorelt. Kalju töötas Saksa ajal politseiassistendina ja suri kaheksakümnendatel aastatel. Noorem vend Uno suri 1970. aastal. VP hiljem valetas end kaks aastat vanemaks, et Eesti Leegioni pääseda. Päevikuski ei ole tõde tunnistatud.VP õppis Sadala algkoolis,  siis Mustvee güm-s, jätkas Tartu õp.seminaris. Mobiliseeriti 1944 Saksa sõjaväkke. Töötas Kohtla-Järve 1.keskk-s õpetajana 1945-48. VP sai Eesti Raadio reporter 1948. aasta mais. Ta oli tookord kahekümnene, aga õppis ameti nii selgeks, et tõusis tippreporteriks. 1966. aastal sai V P-st Eesti Televisiooni kommentaator. Vaataja-kuulaja pidas teda juba siis tunnustatud meistriks. V P nimega on seotud paljud Eesti Raadio selleaegsed õnnestumised - Reporteritund, Päevakaja, Rameto jt. Kõige suurem tuntus tuli saatesarjaga TÄNA 25 AASTAT  TAGASI (313 saadet). Saatesarja läbiv kujund - Teise maailmasõja rindejoonega kaart - on paljudele praeguseni hästi meelde jäänud. VP teletööde hulka kuulusid veel otsereportaažid, sündmuste kommentaarid, õhtused mõtisklusminutid. VP tõi Eesti ringhäälingusse tagasi vaba vestluse. Alles 21 aastat pärast iseseisvuse taastamist ja 37 aastat pärast telelegendi surma hakati tõsisemalt arutlema VP-i fenomeni üle ning toodi filmiarhiivist vaatajate ette üksikud säilinud saated, milliseid oli vähe. Aga siiski, milles seisnes V P fenomen, et teda siiani meenutatakse ja peetakse suurimaks telestaariks, kelle kõrgusele vaid Urmas Ott suutis tõusta? E.Hion ütleb, et see johtus tema isiksusest. VP oli väga andekas ja  - nagu väga andekad on - mitmel alal korraga. Ta oli väga hea teksti looja, tal oli väga ilus hääl ning ta oskas oma häält kasutada ja korras hoida. Tal oli väga hea käsi: tal oli imeline käekiri ja ta oli väga hea joonistaja. Erakordne oli, kuidas V P end haris. Ehkki tal oli vaid üheksa klassi haridust, suhtles ta akadeemikute, õppejõudude ja lavastajatega kui võrdne võrdsega. Enne iga olulist kohtumist tegi ta nii palju tööd! Ta õppis pidevalt! See oli töökus, millist ma pole kellegi teise juures näinud. Surma ligiolek varasest noorusest, kui ta sai tuberkuloosi diagnoosi, võis talle sügavust lisada. Ja alkoholilembusest ei saa mööda. Selle peamine põhjus oli, ülekantud tähend.,  miin - tema nõuk. aega sobimatu minevik ja omaksed. VP oli liiga mõjuv ja mõjus inimene - ei suudetud leppida sellega, et ta teeb, mida tahab. Sestap püüti teda varjatud moel suunata, talle kahvlit selga lüüa, nii räägib kolleeg E. Hion. Kaasaegsed kirjutasid et VP ei mahtunud raamidesse nõukogude ajal ja ei mahu ka praegu - kas on VP liialt suur või i on raamid liialt kitsad? Mida kaugemale ta meist jääb, seda suuremana ta meile paistab. Aga ta paistis ja oli ka suur oma eluajal, äärmiselt veenev ja usaldusväärne (MK. isikl. nägemus).
VP on kirjutanud ka  näidendid AVARII (1962) ja LASUD TUISUS (lavastatud 1976), mängu-  nuku- ja dokumentaalfilmistsenaariume ning kuuldemänge. V P on valitud Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka. Eesti NSV teeneline ajakirjanik (1974). 1980. aastast antakse välja Valdo Pandi nimelist Eesti Televisiooni publitsistikapreemiat.
VP oli abielus Elsa Pandiga, neil oli poeg Ville. VP oli ajakirjanik Kr. Jõekalda ristiisa, ehkki nõuk. ajal ei olnud seda kommet. VP suri  töö-ja poliitiliste pingete ning alkoholilembuse tagajärjel viljakas loomeeas.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; EKL, Tallinn, 2000; E.Hion VALDO PANT -aastaid hiljem, Tallinn, 2013;

Loe lisaks...