Vasso Silla (Vassili- ps Mägi Kurdla) (1889 – 1939) postiteenija, meremees ja ajaloolane.

Ühiskonnategelane

Kultuurilooline haud

V, PU CII, 4-11, 6-kohaline kirstuplats

Maetu Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Valentin Laan 08.07.1896
Ines Silla 18.03.1930 01.12.2003
Martha Silla
Raiot Silla 10.03.1928 27.09.2010
Vasso Silla 18.02.1889 09.04.1939 12.04.1939
Viivia Silla
Amanda Teoste
Maimu Teoste 21.03.1928 07.03.2018 12.05.2018
Anna-Marie Vorkampf

Vasso Silla (Vassili- ps Mägi Kurdla) (1889 – 1939) postiteenija, meremees ja ajaloolane
Sünd. 18.02.1889 Laimjala v.
Surn. 09.04.1939 Saue
Vasso Silla sündis  Saaremaal Mägi –Kurdla külas. Oma sünniküla nime võttis ta hiljem endale pseudonüümiks.  Õppetööd alustas Vasso kohalikus Paju-Kurdla koolis. Hiljem õppis Kuressaares ja ka merekoolis. Töötas postiametnikuna Pärnus, Lihulas, Riias, hiljem Tallinnas. Võttis vabatahtlikuna osa Vabadussõjast Kalevlaste Maleva koosseisus. 1919.a. töötas ta Tallinna postivalitsuses mitmesugustel töökohtadel. Vasso Silla oli ühiskondlikult väga  aktiivne. Oma põhitöö kõrval olid tal ka mitmed hobid. Üks neist oli matkamine ja turism. Matkamisest kui spordist räägiti palju 20saj. 20-ndatel aastatel. Vasso Silla  koostas 1924. aastal raamatu RÄNDUR EESTIS. 50 MARSCHRUUTI LÄBI EESTI, see oli esimene taoline  turismialane teos Eestis  (Eesti Spordi Seltsi KALEV turismiosakonna väljaanne). Raamatus on üle 300 lk,  50 matkamarsruuti läbi Eesti, maakaarte, linnade plaane ja fotosid vaatamisväärsetest kohtadest. Raamatu sissejuhatuses kirjutas V.Silla, et igasugu sportimine on võimsalt haaranud meie aja rahvapõlve. Seepärast pole ime, et sportingu intelligentsem haru - turism, vabal ajal oma lõbuks matkamine, huvirändamine mööda maad ning kaunid ja vaatlemisväärilisi kohtasid-paike, oma värske õhu ja vahelduvate muljetega, on nüüdisajal saamas ka meil laiematele hulkadele keha ja vaimu karastamise abinõuks ning ühtlasi kõrgeväärtuslikuks lõbuks. Koostaja loodab, et käesolev lühiülevaade kahe aastakümne jooksul astutud sammudest Eesti turismi ja matkamise arengu teel suudab anda ehk mingisuguse pildi meie eelkäijate tegevusest, näitab, et palju tänast on unustatud eilne (kasvõi turismirongid, matkapropagandapäevad, -õhtud jmt.). Koostaja on tänulik iga täiendava fakti, teate, märkuse ja ettepaneku eest, mis aitab selgust tuua või täiendada meie seniseid nappe teadmisi Eesti matkamise (ja ka turismi) ajaloo kohta.  Mainida tuleks  Vasso Silla  huvi ja sõnavõtte meie värsiehituse reformimise teemadel. Omal ajal olid sel alal suured vaidlused kus vastamisi olid Aavik, Visnapuu ja Adams, lisaks võtavad sõna Anton Jürgenstein, Johannes Schwalbe (Silvet), Eduard Hubel jt.  Kõrvalisema killuna lisandub siia samal, 1923. aastal pisike vaidlus Vasso Silla ja Johannes Aaviku vahel. Vasso Silla  kirjutis EESTI VÄRSIFIKATSIOONI PROBLEEM lähtub arusaamast, et eesti luule on seni tehtud aktsentueerivate reeglite järgi, mis loeb rõhulisi ja rõhuta silpe. V. Silla osutab, et eesti keelele see ega ka süllaabiline meetrum ei kõlba, ning pakub välja kvantitatiivset meetrumit (mis arvestab silpide vältelise pikkusega värsijalas), toetudes muuhulgas ka rahvalaulu meetrumile. Oma vaidlusartiklis väidab J.Aavik vastu, et Vasso Silla poolt soovitatud uut värsifikatsiooni print­siipi, nimelt isesugust kvantiteerivat meetrumit (mis aga ühtlasi küll on ka rõhuline), nii huvitavana ja veetlevana kui see pealtnäha paistabki, ei saa J.Aavik siiski mitte täiesti otstarbekohaseks pidada eesti luulele. Jääb paiguti ebamääraseks ja isiklik-meelevaldseks ühte värsijalga mahutatav sõnade ja silpide arv, sest sõnade välteline väärtus, nagu Vasso Silla näib seda mõistvat, pole absoluutne, vaid oleneb ka hääldamise tempost, too­nitamisest: teisiti toonitatud, annaksid samad sõnad teise meetrilise ja prosoodilise jaotuse. Ja seepärast tundus J.Aavikule, et Vasso Silla vaade ja usk teatavate sõnade ja sõnarühmade vältelisse ühe­pikkusesse on vaid ettekujutuslik ja illusoorne. V.Sillat huvitus ka eestluse küsimusest, eesti folkloorist jne, avaldas uurimuse EESTLASTE TÕELINE MUINASLUGU. Samuti tõlkis ta eesti keelde A.Gleye teose, kus väidetakse et ürgseimad rahvad Euroopas olid eestlased. V.Sillat mälestas tema kalmul  teiste hulgas ka Eesti Kultuur-Ajaloo Selts. V.Silla oli abielus Marta Laanega. Peres kasvas kolm last –tütred Marie ja Iines ning poeg Raiot, viimane oli tunnustatud meditsiinidoktor Eestis.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV; J.Põldmäe EESTI VÄRSIÕPETUS, Tallinn, 1978; T. Hennoste VIKERKAAR nr 9/2007; J.Põldmäe FOLKLOOR JA POEETIKA…., Tartu, 1976; galerii.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=3442

 Loe lisaks...