Jaan Klõšeiko ( 1939 – 2016) graafik ja fotograaf

Jaan Klõšeiko ( 1939 –  2016) graafik ja fotograaf
Sünd. 10.09.1939 Tallinn
Surn. 21.12.2016 Tallinn
Jaan Klõšeiko sündis Tallinnas teenistujate perekonnas. Jaani isa  arreteeriti Nõuk. võimuorganite poolt ja viidi  vangilaagrisse. 1958. aastal lõpetas Jaan Tallinna 22. Keskkooli. Õpinguid jätkas ta Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ja lõpetas selle 1964. aastal raamatugraafika erialal. Jaan Klõšeiko töötas kirjastustes Valgus ja Eesti Raamat, ajakirjas Noorus ning ajalehes Televisioon. Ta oli a-st 1975 kirjastuse Kunst peakunstnik,  kuni 1974. a-ni oli tema kujundada ka  Loomingu Raamatu­kogu sari.
Jaan Klõšeiko kunstiraamatute ja heliplaatide kujundus, kus fotokujutised on kombineeritud graafiliste elementide ja kirjatüüpidega, on leidnud koha eesti raamatugraafika kullafondis. Esile tuleb tõsta albumid „Eesti maal“ (1982) ja „Inkunaablid TRÜ Teaduslikus Raamatukogus“ (1983), mõlema eest pälvis ta 1983. aastal Valgevene, Leedu, Läti ja Eesti raamatukunstivõistluse diplomi, samuti Kaljo Põllu mapid „Kodalased“ (1978), „Kalivägi“ (1988) ja „Taevas ja Maa“ (1994), Boriss Bernsteini koostatud Günther Reindorfi mapp (1994) jt. 1988. aastal sai Helmi Üpruse monograafia „Raidkivikunst Eestis XIII–XVII sajandil“ (1987) Jaan Jenseni nimelise autasu.
1974. aastal oli Klõšeikol Tallinna Kunstihoone väikeses saalis isikunäitus, 1979. aastal astus ta kunstnike liitu ning oli 2005. aastast selle auliige.
Jaan Klõšeiko on paljudele jäänud meelde ka kultuurielu väsimatu dokumenteerijana: temata ei möödunud peaaegu ükski näituse avamine ega muu kunstisündmus. Ta ei avaldanud toetust mitte ainult sõnades, vaid ka oma kohalolekuga: ta osales peaaegu igal sündmusel, ka noorte kunstnike näituste avamisel – ja ikka koos fotoaparaadiga, märgib tollane noor kunstnik M.Monko. Esimesed fotod tegi ta lapsepõlves oma ema 6 × 9 mm keskformaatkaameraga, tõsisemalt jõudis ta fotograafia juurde 1960ndate keskel ajakirja Noorus kujundajana. Jaan Jaan Klõšeiko portreedes ja fotoreportaažides peegeldub pildistaja ja pildistatava usalduslik suhe, tema vahetud ja dünaamilised kujutised erinevad suuresti nõukogudeaegsest ametlikust fotograafiast. 1996. aastal oli Tallinna Kunstihoone näitusel „Tallinn–Moskva. Moskva–Tallinn 1956–1985“ väljas ligikaudu kolmsada Jaan Klõšeiko fotot. 1997. aastal pälvis ta selle eest Kristjan Raua nimeline preemia.
Jaan Klõšeiko oli hea inimene. Ta rääkis soojusega oma kadunud abikaasast tekstiilikunstnikust Sirje-Mall Reitavist,  lastest ja lastelastest.  Tal jätkus alati häid sõnu oma kolleegidele. Jaan oli terava sotsiaalse närviga: tal oli alati midagi öelda nii ajaloo kui ka päevapoliitika kohta. Kuna tema lapsepõlv ja noorusaeg langesid kokku nõukogude aja algusaastatega, kerkisid tollased mentaliteedimuutused, hirm ja reetmine jututeemadena pidevalt esile. Sõjajärgsest hirmuõhkkonnast rääkides mainis Jaan: „Olen märganud, et kes on elus ennast reetnud, reedavad ennast ka kunstis. See on parandamatu või väga raskelt paranev haigus.“
Jaan Klõšeiko enda loomingu kohta pole ilmunud põhjalikumaid käsitlusi. Tema fotopärand on läbi töötamata, ülevaade tema fotodokumentalistikast on fragmentaarne. Ka oli ta ise väga kriitiline oma tööde suhtes.
Andmed:   EKABL, Tallinn, 1996; https://kultuur.postimees.ee/3955529/suri-tahelepanuvaarne-eesti-graafik-ja-fotograaf; www.sirp.ee › Artiklid ›;  Kunst https://www.ohtuleht.ee › Uudised › Uudised | Eesti uudised

Loe lisaks...