Vabadusristi I liigi 1. järgu kavaler, kindralmajor Aleksander Tõnisson

Aleksander Tõnisson (1875 – 1941)  kindralmajor, VR I/1
Sünd. 17.04.1875 Härjanurme v.
Surn. 30.06. 1941 Tallinn
Aleksander Tõnisson sündis Tartumaal Pööra küla Peedu talu talunike Jaan ja Triinu 9-lapselisse  perre. Õppis Saduküla khk.-koolis. Varakult tuli lastel tööle hakata, ka Aleksander oli teismelisena Saduküla mõisas härjapoiss ja hiljem künnimees.  A.-il 1888-1893 õppis Eesti Aleksandrikoolis Kaarlimõisas ja a-il 1897--1899 Vilno sõjakoolis. 1896.a.-st vabatahtlikult 104.jalaväepolgus. 1899.a.-st alamleitnant. Oli nooremohvitserina 113. jalaväepolgus, pataljoni adjutant ja mobilisatsioonijsk.ülem. 1905.a. aprillist Vene-Jaapani sõjas Mandžuurias 1.kütipolgu 3.roodu ülem. Siis oli taas 113 jalaväepolgus, 1906.a-st Riias allohvitseride õppepataljonis jm. I ilmasõja ajal 1914.a. osales Liibavis kokkupõrkes Saksa laevastikuga, oli pataljoniülem. 1917.a. polguülema abi.  Võttis osa lahinguist Saksa vägede vastu Ida-Preisimaal ja Leedus. Tõusis oma sõjaväelistes auastetes 1916.a  polkovnikuks. 1917.a maikuust oli 1. Eesti polgu formeerija ja ülem ning Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige. Oli brigaadiülem, langes 1918.a. Tallinnas ja Petrogradis enamlaste kätte vangi. Kui rahvusväeosad laiali saadeti, arvati Aleksander reservi ning ta põgenes saksa okupatsioonivõimu eest Soome. Naases taas Eestisse. Vabadussõjas  alates 21.11.1918  1.diviisi ülem, ühtlasi detsembrist 1918 Narva rinde juht, 1919.a.detsembrist Viru rinde ülem. 1918.a. oli saanud  kindralmajaoriks. Sai autasuks Vabadussõjas teenete eest Virumaal Jõhvi v. Edise mõisa Edise talu, see oli mõisasüda, samuti pälvis ta VR I/1 Vabadussõjas ülesnäidatud vapruse ja väsimatu kaastööga sõjaväe organiseerimisel ja korraldamisel. 1920.a. veebruaris taas 1.diviisi ülem, sama aasta augustist oktoobrini sõjaminister. Teotses sõjaväes mitmes ametis ja oli nov.1932 kuni 1933.a. maini kaitseminister ning samast aastast sõjanõukogu alaline liige. 1934.a. maikuus vabastati sõjaväeteenistusest. Asus Tartu linnapea kohale. 1939.a. kuni 1940.a juulikuuni  teotses aga Tallinna ülemlinnapeana.
1919.a. kui Narva all käisid pingelised lahingud,  abiellus Aleksander Tõnisson  keset sõjamöllu kunstilembese Selma-Leontine Hinnoga,  kes oli pärit Virumaalt, Avanduse vallast. Aleksander ise oli läbi ja lõhki esteetik. Talle meeldis kõik, mis on ilus ja kaunis. Olgu siis looduses esinev või inimeste poolt loodud taies. Oli ka ise  hea joonistaja (koolimajagi seinu ehtisid tema joonistused) ja sõnaseadja, kelle kirjandeid loeti koolis ette. Tsaariarmee kaasaegsed on  kirjutanud, et kasarmute ümbruse haljastamises oli Aleksander alati tegev ja rõhutanud ka oma käskkirjades sõjaväeosadele, et elukoht olgu puhas, korras ja kaunis. Ta kontrollis isegi sahtleid, kas asjad on oma kohal. Keelepruuk oli resoluutne ja otsekohene. Loodus inspireeris ja just loodusnähtuste kaudu püüdis Aleksander sisendada sõduritele korra- ja ilutunnet.  Abikaasa Selmal oli pedagoogiline haridus, töötas õpetajana, kuid peale poegade sündi jäi koduseks. Selma leebus ja heatahtlikkus tasakaalustas Aleksandri  rangust. Mõlemad olid ühiskondlikult väga aktiivsed. Selma oli Pärnu Naisseltsi juhatuses, organiseeris Narvas Naisseltsi, tegeles Narvas ja Tartus skautide ja gaididega. Selma rääkis vene, saksa, inglise ja prantsuse keelt. Aleksander  ise oskas vene, saksa, läti, poola ja soome keelt. Ta oli Eesti-Soome Sõprusühingu asutaja ning hiljem esimees. Ka pojad Aleksander ja Leo pidid keeli õppima. Aleksander Tõnisson oli Rahvuskogu II koja ja Riiginõukogu liige, oli 1920 ja 1927-1933 VOK juhatuse esimees, oli Pärnu osakonna VRVÜ asutaja,  mitmel ajal kaPärnu ja Narva VRVÜ esimees. A-il 1930-1934VRVÜ keskjuhatuse liige ja abiesimees, seltsi 1.Eesti Polk esimees, II keskjuhatuse liige , VAK liige.
Pärast 1940. aasta juunipööret vabastas Johannes Vares- Barbaruse valitsus Aleksander Tõnissoni ülemlinnapea töökohalt tema enese palvel. 65-aastane Aleksander Tõnisson lootis, et tal on õigus väljateenitud pensionile. Pensionimääramise koosolekul 28. 06. 1941 leiti, et tal  puudub tööstaaž kuna tema sõjaväekarjäär ei lähe arvesse. Peatselt  tuli talle  Põllumajanduse rahvakomissarilt teade, et ta peab oma Vabadussõja teenete eest saadud talu Edisel üle andma kui aadlikule kuuluva (Aleksander Tõnissonile oli omistatud sõjaliste teenete eest I Maailmasõjas aadliku tiitel). 20. dets. 1940.a. andis Aleksander Tõnisson  talu üle nõuk. võimuritele. Sama päeva õhtul pandi ta käed raudu. Sellest andis kodustele teada talu juhataja.  Enam teda  ei nähtud. 28. juunil 1941 mõisteti kindralmajor Aleksander  Tõnisson sõjatribunali poolt mahalaskmisele. Surmaotsus anti  talle teada 28. 06. kell pool kaksteist öösel. Tema  toimikust on poeg Leole meelde jäänud vastus küsimusele, kas Aleksander Tõnisson  tunnistab ennast nõukogude võimu vastastes kuritegudes süüdi:  et jah ta sõdis ja kui saaks, siis sõdiks veel. Aleksander Tõnisson  lasti maha 30.06.1941. aastal Tallinnas. Tema mõrva ja ka haua asukoht on teadmata.  Aleksandet Tõnissonil  on kenotaafid Tallinna Kaitseväekalmistul, Rakvere Linnakalmistul ja Tallinna Metsakalmistul.
Aleksander Tõnisson evis peale VR mitmeid teisigi kõrgeid riiklikke autasusid.
Abikaasa koos poegadega küüditati nõuk. võimurite poolt 1941.a Siberisse. 1956.a. nad  vabanesid ja naasesid Eestisse.
Andmed: Aut. kollektiiv  EESTI VABADUSE RISTI KAVALERID, Viljandi, 2016; UNUSTAMATU. Kindral Aleksander Tõnisson, Tallinn, 2004; B.W.Tuchman, AUGUSTIKAHURID, Tallinn, 2006; http://kultuur.elu.ee/ke472_tonisson.htm

 Loe lisaks...

Leo Tõnisson (1922 –  2015.), kunstiõpetaja ja metoodik
Sünd. 22.02.1922 Pärnu
Surn. 28.07.2015 Tallinn
Leo sündis kindralmajaor A.Tõnissoni  ja tema abikaasa Selma perre teise pojana. Isa oli sõjaväelane ja seetõttu tuli tihti elukohti vahetada. Leo kooli minnes elas pere Narvas. Seal käis ta algkoolis, siis Rakvere algkoolis, Tallinnas Westholmis ja hulk aastaid ka Tartus Treffneri Gümnaasiumis. 1939. aastal asus isa Tallinna ülemlinnapeaks ja perekond kolis uuesti Tallinna, Leo naases oma vanade koolivendade juurde Westholmi Gümnaasiumis mille lõpetas 1941.a.. Oma elukäigust on Leo ise järgmist jutustanud:
 Meie kodus valitses range distsipliin ja karm nõudlikkus laste vaimse ja füüsilise arengu suhtes, tänu millele oli nii koolis kui ka hiljem Siberis tunduvalt kergem. Ma olen oma vanematele väga tänulik, et olen nii vanaks elanud ja eluga toime tulnud. Ema oli keeleõpetaja, isa elukutseline sõjaväelane, kes  oli 1. maailmasõjas Ida-Preisimaal sõdivas armees. Kui osa sellest ümber piirati, suutis isa oma vabatahtlikest moodustatud nn surmapataljoniga läbi sakslaste rinde murda ja sai selle eest Vene tsaari käest päritava aadlitiitli, millest  isa ei hoolinud ega rääkinud iial, siiski seda teati. Enne saatuslikke pöördeid oli Leol sihikule võetud sõjakool, selle kõrval tahtis ta omandada veel diplomaatilise hariduse, et rohkem maailma näha. Eks pojad peavad ikka isa jälgedes käima, aga enda soovi oli siin ka. Ja pealegi – millisele poisile ei meeldiks munder! Elu algas lapsepõlves väga paljutõotavalt, olid eesmärgid ja ideaalid, mille poole Leo püüedles. Paraku tuhmus see kõik ühel hetkel, võimalused kadusid, tuli arvestada muutunud oludega. Peale Eesti okupeerimist  Nõuk. punavägede poolt 1940. a., isa arreteeriti ja hiljem hukati.
Leo lõpetas 1941.a. kooli, täpselt kaks nädalat enne sõja kandumist Balti regiooni. Leo soovis astuda tollase TPI juures olevasse arhitektuuriteaduskonda, aga ööl vastu 14. juunit 1941, küüditati ta ema ja vennaga Siberisse. Ta elas koos perega Kirovi oblastis, kus oli mitu tuhat eestlast, kõik suletud oma väikestesse piirkondadesse. Tänu gümnaasiumihariduse antud mitmekülgsetele teadmistele füüsikast, keemiast ja muudestki ainevaldadest sai ta tööle hüdroelektrijaama elektrikuna. Kerge ei olnud. Vastu aitasid pidada kodune kasvatus ja vankumatu optimism, mille puudumine murdis nii mõnegi saatusekaaslase. 1956.a. Eestisse naastes oli pere mustas nimekirjas, aduti jälitamist ja kontrollimist. Leo sai tööle ühte kutsekooli tagasihoidlikule elektrikute õppegrupi meistri kohale, samal ajal õppisis TPI-s elektrotehnikat. Töökoha kõrval majas tegutses Tallinna 24. Keskkool. Leo asus poole kohaga sinna tööle, ta sai  tunde juurde ja ta lahkus kutsekoolist. TPI viimase kursuse eel avati Pedagoogikaülikoolis kaugõppekursus kunstiõpetajatele (ainuke kursus, mis komplekteeriti). Leo ei kõhelnud hetkegi, et see on tema õige tegevusala. Tal oli peres olnud andekaid joonistajaid, sh ka isa. Leo Tõnisson asutas 24. keskkoolis tarbekunstiringi, kuhu kuulus palju häid ja toredaid õpilasi. Sellest jäi aga siiski väheseks ja nii tekkis mõte luua kunsti süvaõpe, säilitamaks venestuspoliitika kõrgpunktis õpilaste eneseteadvust ja rahvuslikku meelsust. See plaan teostus paljuski tänu tollasele haridusministrile Ferdinand Eisenile, kes seisis hea meie rahvuskooli säilitamise eest. Edasiminekuks oli vaja eksperimenteerida, põhjendada kunstiõpetuse vajadust. Leo liitus toonase Pedagoogika Teadusliku Uurimisinstituudiga ja Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudiga õpetajate koolituskeskuse juures. See kestis pikki aastaid, kusjuures uurimisteemaks oli just kunstiõpetuse mõju nii õpilaste intellektuaalsele, emotsionaalsele, esteetilisele kui ka eetilisele arengule. Leo suunati ka  Moskva Pedagoogikateaduste Akadeemiasse, kuna tema töö  oli leidnud tunnustust ka Moskvas ja terves NSVL-s. Sealt hakkas tulema aukirju ja preemiaid, ka osalemisi maailmanäitustel ja Moskvas toimuval rahvamajanduse saavutuste paraadil. Eestis  oli küll olemas Kunstiinstituut, aga puudus tugevat keskharidust andev kunstikool või keskeriõppeasutus, mis valmistaks ette kunstiinimesi, kes oleksid võimelised moodustama oma ettevõtte või täitma teistes asutustes ülesandeid, mis oleksid suuremates mastaapides jõukohased kõrgkooli lõpetanule. Selleks oli vaja anda õpilastele sügavamaid teadmisi nii üld- kui ka eriainetes. Lisaks 16 kunstiõppeainele tõi Leo kool  ühena esimestest Eestis kooli viimasesse klassi sisse majandusõppe – õpilastele anti  teadmisi raamatupidamisest, seadusandlusest ja üldistest majandusseadustest, püüti juurutada ka integratiivõpet, kus kõik õppeained on omavahel seotud, kuid ei dubleeri üksteist. Osa pedagoogidega laabus koostöö väga hästi, osa olid vastu, sest tekitas õpetajatele lisakoormust – pidid ju nemadki saama aimu kunstist ja kunstiõppest. Leo järgi ei saanud kunsti käsitleda piiratud tähenduses. Igasugune kunstinähtus pidi rajanema väga tugeval ja jõulisel kunstiharidusel. See aga tähendab seda, et omandatakse üldteadmisi kõikides õppeainetes ja osatakse neid ning nende tõlgendusi oma loomingus kajastada. Nii võib kunstiõpetuse kaudu toota ka tehnikateadlasi või mistahes teiste loominguliste erialade esindajaid. Leo Tõnisson otsustas uurida, kas see on elus vettpidav. Ta jälgis kooli lõpetanud kunstiõpilaste elukäiku peamiselt meedias ilmunud artiklite ja videoklippide abil. Ja leidis, et seos loomingulise alge ja hilisema edukuse vahel ükskõik millises eluvaldkonnas, on olemas.
Leo Tõnisson sõnastas oma eesmärgi ja missiooni– küllastada õpilasi meie rahvapärase kunsti ja selle saavutustega, nivelleerimaks ideoloogilist survet ja venestuspoliitikat. Ta soovis näha, kuidas olukord Eestis muutub vähem voluntaristlikuks ja stabiliseerub, ta lootis, et meie omariikluse idee pääseb lõplikult võidule. Ta mõistis, et see ei toimu ilmselt enne, kui praegune noor põlvkond saab koolides juba taasiseseisvunud Eestis vajaliku õpetusliku ja kasvatusliku aluse, mis toetub aatelisusele ja eetikale. See tuleb programmeerida oskuslikult õppekavadesse,  õpilane ei tohi ise märgata, kuidas teda mõjutatakse. Sunniviisiline autoritaarne lähenemine möödunud aastakümnete eeskujul ei kanna õppekasvatusprotsessis vilja. Käsu peale ei tee keegi midagi. Ettevalmistus aususe ja õigluse suunas peaks kulgema hariduse ja kultuuri, kasvõi tehnika ja majanduse kaudu. Leo Tõnisson töötas Tallinna 24. keskkoolis (praegu Tallinna Kunstigümnaasium) kunstiainete õpetajana ja õppealajuhatajana a-il 1958–1995.
Pensionil olles oli Leo Tõnisson sukeldunud kõikvõimalikesse tegevustesse. Osales paljudes seltsides ning ühingutes, olles abiks  nõu ja jõuga. Lisaks oli ta endiselt tihedalt seotud kunstiõpetuse ainekomisjoniga. Ainus asi mille üle legendaarne kunstipedagoog kurtis - see oli tohutu ajapuudus.
Leo Tõnisson oli Eesti NSV teeneline õpetaja (1989), ta evis Kaitseministeeriumi III klassi teeneteristi (2007).
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; www.cs.ioc.ee/~opleht/Arhiiv/99Jan15/elustenesest.html; MK isikl. mälestused.

 Loe lisaks...