August Sunne (1891 – 1941) näitleja, lavastaja, lasteteatri rajaja

August Sunne (1891 - 1941) näitleja, lavastaja, lasteteatri rajaja

Sünd. 04.07.1891 Rakvere

Surn. 07.01.1941 Tallinn

A S alustas lavategevust koolipoisina  Tartu saksa teatris.1912-34 töötas vaheaegadega VANEMUISES , 1916-24; 1935-41 EESTI DRAAMATEATRIS JA 1928-30 ESTONIAS. Paistis  silma sügava sisemise keskendatuse ja  erilise paindliku häälekasutamisega. Oli Rändteatri idee algataja 1926. A S kerkis esile K.Menningu juhitavas VANEMUISES.  Ta oli üks neist kes  sealt 1916. protestides lahkus ning aitas rajada Tallinna vana DRAAMATEATRI. AS rõhutas alati selles teatris tolajal valitsenud erakordset ühtsust ja üksmeelt.
L.Kalmet meenutab et nägi esmakordselt A S-i 1923.a.  vana DRAAMATEATRI laval Johhanaani osas O.Wilde´i SALOMEŚ kus talle jäi alatiseks kõrvu  kõlama AS sametpehme bariton. Sellist häält ei oldud ei enne  ega pärast kuuldud. AS oli kunstnik kelle nime kavalehelt lugedes  süda põnevusest vakatas: kuidas ta täna seda osa teeb? Sunne andeulatusel polnud piire: ühendades endas sügava dramaatilisuse ning  isepäraselt sädeleva koomika, jättis ta maha kustumatuid mälestusi  Nipernaadina, Kopernikusena, Borkmanina, Satinina. Tema mängustiil oli lihtne, lavakujud hästi individualiseeritud, maalitud laiade pintslitõmmetega, pisut pidulikud, monumentaalsed, terviklikud ja harmoonilised. Aga tema lavastas lisaks näitlemisele laste-ja noorsoonäidendeid. Lasteteater oli tema hobi ja ta pühendas sellele palju energiat ja  aega. AS oli läbini kunstnik, mingi ad.min. töö temale  ei sobinud.
L.Kalmet rõhutab mõningaid eriti silmapaistvaid AS osatäitmisi. Näidendis Tseesar ja inimene -  oli  Kopernikuse osa üks A S  õnnestunumaid rolle. Ta oli kontrastne oma lihtsas rüüs  säravate õukondlaste keskel. Aga sellest tugevam oli temast kiirgav rahu ja väärikus. Vaikiv Kopernikus kerges vestluses, seda sõnakam ja sügavam kui jutt läks teadusele. Ta ei märka omas tugevas veendumuses teda ümbritsevat ohtu. Kui sõbrad teda päästa soovivad on ta  häiritud et teda segatakse tegelemast teadusega- kõik selle toob  A S hiilgavalt esile.
M.Gorki PÕHJAS  Satin- selle näidendi kogu rõhuasetus ongi  sellel rollil. L.Kalmet jutustab kuis nad poolte öödeni kahekesi A S-ga osa proove tegid, arutasid ja vaidlesid ja LK mainib et resultaat laval oli rõõmustav: AS lähtus sellest et Satin pole mitte tõe kuulutaja vaid kui alles ise tõe otsija. Oma enesessetõmbumises ei surunud  Sunne  end peale vaatajale  vaid tuli talle inimlikult  lähedale kutsudes ka vaatajat koos  Satiniga kaasa mõtlema. AS andis sellise käsitlusega Satini kujuloomisele filosoofilise aspekti.
L.Kalmet meenutab 5 jaanuaril 1941.a toimunud etendust PÕHJAS millises  A.Sunne viimast korda mängis oma hiilgerolli Satini. AS tuli rolli lõpuosaga kummaliselt  eemalviibivalt ja viivitamisi vaevalt tome. Pärast oli tavaline  esietendustele järgnev bankett mis oli kuidagi nukker ja kust AS varakult lahkus. Päev hiljem astus J. Sütiste (tollane teatri dramaturg) juhuslikult Sunne garderoobi ja leidis sealt näitleja surnuna.
A.Sunne lõpetas elu  nõuk.võimu poolt  poliitiliselt tagakiusatuna enesetapuga. L.Kalmet oma nõuk. ajal ilmunud käsitluses vihjab suitsiidi põhjuseks nagu oleks  Sunne oma abikaasat truudusetuses kahtlustanud.
Inimesena oli A S tagasihoidlik, hoidus enesesse aga  mitte erak. Ta oli distsiplineeritud selles mõttes et lavastajal oli temaga kerge töötada. Ta taipas märkamatult mis vajalik teha.

Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000: L.Kalmet POOL SAJANDIT TEATRITEED, Tallinn, 1982