Heino Väli (1929 – 1990) kirjanik

Heino Väli (1929 – 1990) kirjanik
Sünd. 11.08.1929 Tallinn
Surn. 23.11.1990 Tallinn
Heino  sündis Tallinnas, tema isa oli Kuusalu khk. Viimsi külas elanud  juhutööline. Õppis Kiltsi algkoolis 1937-1940, Tallinna 10. ja 16. algkoolis, Järvamaa Lahu algkoolis ja Kuressaare gümnaasiumis 1943-44, lõpetas Nõmme kinotehnikakooli. Töötas lukksepana Tallinna kinoremonditöökojas 1947-49 ja kinomehaanikuna Nõmme kinos VÕIT 1948-1950, pärast sõjaväeteenistust siirdus ajakirjandustööle. 1954-57 oli ajalehe SÄDE toimetuses, hiljem samas pioneeriosakonna juhataja, püüdes reformida  eesti pioneeriorganisatsiooni. Töötas 1957-60 ajakirja PIKKER toimetuses ja 1960 toimetas Eesti raadios lastesaateid. Kutseline kirjanik aastast 1961, elas peamiselt Vilsandi saarel. Kirjanike Liidu liige aastast 1964, juhatuse liige 1966-67, Ajakirjanike Liidu liige 1959-85. Kirjaniku tööga alustas sõjaväes, oli 1955-58 Tallinna NAK-i (Noorte Autorite Koondis) sekretär ja esimees, hiljem tegutsenud Kirjanike Liidu lastekirjanduse komisjoni esimehena, koostanud lastekirjanduse kogud  JUTUPAUNIK I-VII (1958-1986). Debüütraamatuna ilmus lastejuttude kogu KUI VANAEMA TUKASTAB (1957), laiemat tuntust võitis poistejuttude kogu KOLUMBUSE MAA KOLUMBUS (1963) ja jutustus  HUNDIKÄPP (1964). Rohkesti on Heino Väli kirjutanud proosaraamatuid väikelastele, ta hilisemas loomingus domineerib diloogia SILVER ÜKSSILM, FELSLANDI HIRMUS MERERÖÖVEL (1971) ja SILVER ÜKSSILM JA ADMIRALI VANNE (1981), mis on kantud mereromantikast ning kus julgesti kasutatakse tinglikke kujutusvõtteid – tõsieluliste olmestseenidega on seotud rohkesti muinasjutulisi tüüpe ja olukordi. Kogudes KUUKARAADŽA LUGU (1966) ja  KAEVULOOD (1975) esitatud lüürilistes juttudes võib täheldada lastelugude ülekasvamist täiskasvanute lugemisvaraks. Väli lastekirjanduse paremik on uuesti trükitud kogus  JUTUD (1978). Väli on lastekirjanduse probleemide ja pioneeritöö kohta avaldanud rohkesti kirjutisi, neist on koostatud valimik MALLEGA JA KALLEGA (1975), kus leidub tabavaid hinnanguid 1960. aastate lastekirjandusele. Täiskasvanutele on adresseeritud nõukogude ideoloogiast mõjustatud diloogia metsavendade võitlusest pärast sõda MINA, LAURI PENT – KÜNNIMEES (1968, novellivõistl. II auhind) ja  VERI MULLAL kus ilmunud novell MINA, HELMUTH  ASS-PÕLETUSOHVER (1973 Fr.Tuglase novelliauhind). Heino Väli viimastest teostest on tunnustust võitnud lastejutt NAGA (1987, J. Smuuli nim. preemia 1988). HeinoVäli lastejutte on tõlgitud vene, leedu, armeenia, saksa jt. keeltesse. Heino Väli mõttemaailm ei sallinud üldse probleemitsemist asjade üle, mis tal juba lugudes kirja pandud. Ta oli suurel määral realist, kellesse mahtus aga veel rikas fantaasia. Looduslapsena armastas ta elu loomulikkust nagu neid rikkalikult õitsevaid kullerkuppegi. Las kirjaniku fantaasia mängleb natuke, see teeb uudishimulikukski, see haarab oma mõttejõuga, millega kirjanik on tahtnud endas olnu jäädvustada. Need koos lõid huvitava maailmanägemise, sest kirjutatu tulemuseks oli tihti ebatavalisus. Reaalsuse piirimailt võib tõesti jõuda ebareaalsuseni. Inimese mõttemaailm on ju paindlik ja seda eriti kirjanikul.
Heino Väli oli luuletaja Katrin Väli isa.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; EE 14 kd, Tallinn, 2000;

 Loe lisaks...