Uno Tölpus (1928-1964) arhitekt

Uno Tölpus (1928-1964) arhitekt
Sünd. 14.08.1928 Kunda
Surn. 11.08.1964 Käsmu
Sõjajärgse põlvkonna päikesepoiss, lahtise käega pillav anne, kes ei hoidnud end tagasi ei töö murdmisel ega pidutsemisel. Peale üldhariuse omandamist asus õppima  TPI-sse, mille lõptas 1952.a., samal aastal asus tööle EESTI PROJEKTI. Töötas seal 1964.aastani olles 1959.a-st. ka ERKI õppejõud. Alustanud 1950. aastate algul traditsionalistlike ja ideoloogiliselt pealesunnitud lahendustega, teisenes ta koos Stalini surmale järgnenud aastatel toimunud muutustega novaatorlikuks ja leidlikuks modernistiks. Ehkki kollektiivsete tööde puhul on iga autori panust raske kindlaks määrata, mäletavad kolleegid teda sageli uute lahenduste algatajana, hea konstruktiivse mõtlemise ja proportsioonitunnetusega arhitektina (töötas koos Peeter Tarvase, August Volbergi, Olga Kontšajeva, Henno Sepmanni, Mart Pordi jt). Modernismi tulek "sulaaja" Nõukogude Liitu tärkas vajadusest asendada vana stalinistlik ideoloogia uuega, mis sisult oleks jäänud endiseks, vormilt oleks aga olnud modernne ja usaldusväärne. Ka Nõuk. Liidus hakati ehitama kaasaegseid kõrghooneid, mis põhinesid funktsionaalsusel, erinevalt endisest lopsakast representatiivsusest ja täielikust ebaotstarbekusest. Soviet Westiks peetud Eestis oli selline üleminek igati loomulik, tingituna ajaloolisest, mentaalsest ja geograafilisest eripärast. Meie modernistliku stiili väljatöötamisel lähtusid arhitektid põhjamaisest lakoonilisest, ent samas inimlähedasest ja keskkonnasõbralikust arhitektuurist, mille tõttu suudeti Eestis vältida Moskva Kalinini prospekti taolisi ametliku modernismi monstrumeid. 1960. aastal valminud Tallinna Lauluväljak oli esimene sõjajärgne modernne ehitis. Euroopas ainulaadse ehitise arhitektid olid Alar Kotli, Henno Sepmann ja U T. Projekteerimisel võeti arvesse maastiku eripära: inimesed istuvad languse peal ja laulukaar peegeldab heli kaja rahvani. Laululava koopia on ehitatud Vilniusesse. Surutise järel hakkasid Tallinna kesklinnas üksteise järel kerkima Kalevi ujula, spordihall, tenniseklubi, EKP hoone ja Kloostrimetsas automotoklubi. Käärikust (Tartumaal) ei saanud 1960. aastatel Kekkostki võõrustanud menukohta, mitte ainult lume ja muude looduslike eelduste tõttu, vaid ka tänu suusabaasi supermoodsalt skandinaaviapärasele arhitektuurile, mille UT-s koos Peeter Tarvasega kavandas. Projekteeis ka Tartu uue VANEMUISE hoone. Sel ajal visati nurka TPI Stalini-aegne sambaküllane ja massiivse torniga peahoone projekt, kus lõpetamise järel ka UT jõudis osaleda, ja 1959 hakati Mustamäele ehitama täiesti uut, moodsalt kamja lahendusega rauakooli. UT looming on markantseim näide ruumi vabanemisest stalinismist, kus järk-järgult tuleb kontrollitud akadeemilise telgsümmeetria asemele asümmeetriline juhuslikkuse ja kerguse tunne. See oli aeg, mil arhitektuur erilise kirkusega peegeldas ühiskonnas toimuvaid muudatusi. U T isikupärase arhitektuurse kujunemise avavad selgemini paljud eramute ja suvilate projektid, mida ta jõudis kavandada üle viiekümne.
1950.-1960. aastatel oli elamispinna puudus suur. Erasektori  kaasamine riikliku elamuehituse kõrvale, hoolimata ehitusmaterjalide alatisest defitsiidist, oli seega igati teretulnud. Arhitektilt projekti tellimine oli levinud juba Eesti ajal, mil maja ehitada sooviv kodanik endale ikka enamasti unikaalprojekti teha laskis. Nõukogude ajal kättesaadavate ühenäoliste tüüpprojektide kasutamise kõrval oli eestlastele enda projekti tellimine omajagu uhkuseküsimuski. Uuendustega kaasaminev U T oli otsitud arhitekt, kes tõi elamute kavandamisse 1950. aastate lõpul värskemaid tuuli.Eriti palju on UTe projekteeritud elamuid Pirita ja Pirita-Kose piirkonnas, aga ka Nõmmel, Pääskülas, Veskimetsas jm. U.T kavandas elamud mitmetele kultuuritegelastele, muu hulgas kirjanik Egon Rannetile, laulja Georg Otsale ning tollase populaarse aianduskäsiraamatu autorile Linda Patune-Mitile. Kahjuks enamik UT maju kerkis nõukogude kehvadest materjalidest ja oli madala ehituskvaliteediga, vahel aga jäeti korralik viimistlus üldse tegemata. Hukkumine 36-aastaselt jättis UT-st maha helge legendi, ta oli andekas. Vankrit edasi vedanud põlvkonnakaaslased M. Port, V. Herkel, M. Meelak, B. Mirov jt, jõudsid pärast, stagnaajal kuluda ja väsida ning pidid seetõttu taluma ka noorte kriitikat.

Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; T.Tammet ARHITEKT UNO TÖLPUS, Tallinn, 2002;

http://www.solness.ee/eramu/index.php?gid=28&id=52

http://www.epl.ee/news/eesti/uno-tolpus-sula-aja-helge-taht.d?id=50940301

Loe lisaks...