Helmi Puur (1933 – 2014) baleriin

Helmi Puur (1933 – 2014) baleriin
Sünd. 20.12.1933 Tallinn
Surn. 06.07.2014 Tallinn
Oma sünnikodu kohta Tallinnas Koplis Sitsi tänavas ütles Helmi Puur väga lühidalt –barakk.  Selles barakis, kus elas Helmi Puur oma emaga, oli kaheksa ühetoalist korterit – õieti vaid tuba. Nende peres oli kolm last. Kaks vanemat venda ja pesamuna Helmi. Isa Aleksander Puur läks 1935. aastal Venemaale – kommunistid olid ta noore poisina oma võrku mässinud. Piiril võeti isa kinni ning mõisteti seitsmeks aastaks vangi, 1938. aasta maikuus aga surma. Juudi mässu pärast. Ehkki juut polnud ta mingil moel. Isa saatusest sai Helmi teada alles 1995.a., kui abikaasa Heino Kiik käis arhiivis asja uurimas. Kui kuulsa Anna Ekstoni pingutuste läbi sündinud balletikool alustas Tallinnas tööd 1946. a., viis ema käega kirja pandud avalduse sinna Helmi ise. Lisaks tantsuoskuse tublile täiendamisele sai Helmi Puur siit ka sõbratari kogu eluks – tulevase tantsutähe Ülle Ulla, kes peale muu jagas ka Helmi huvi filmi vastu. Koos vaadati trofeefilme MINU UNELMATE NAINE ,  PÄIKESEPAISTELISE ORU SERENAAD võrratu Sonja Henie`ga jt. Koguti kuulsate näitlejate pilte mis kleebiti kladesse. Mõne aasta pärast avanes võimalus alustatut jätkata juba Leningradi traditsiooniküllases koreograafiakoolis. Lummavalt siiras ja südamlik Helmi Puur oli erakordse andega kunstnik. Publiku poolt jumaldatud ja armastatud, tõi ta balletikunstile arvukalt uusi sõpru. Lõpetanud 1953. aastal Leningradi VAGANOVA-nimelise balletikooli, sündis köitva isikupära, hingestatud väljendusrikkuse ja laitmatu tantsutehnikaga interpreet.
 Helmi Puur nägi Leningradis maineka baleriini Galina Ulanova esinemisi — just LUIKEDE JÄRVE  ja ROMEO JA JULIAT.  Saadud muljed kristalliseerusid algajas balletiõppuris ja kontsentreerusid selleks, mida temagi hiljem oma vaatajatele pakkuma hakkas. Sest korduvalt on märgatud ja märgitud mõlema priimabaleriini kunstnikunatuuri suurt sarnasust. See oli mingi loomupärane lähedus, tantsujoonise ja -hinguse ühtelangevus. Helmit hakati hellitavalt kutsuma „Eesti Ulanovaks”. Ja nagu Moskva kuulsa baleriini üks tippsaavutusi läbi aegade oli Odette’i-Ottilie kaksikroll LUIKEDE JÄRVES, nii kujunes see ka Helmi Puurile üheks suuremaks kordaminekuks.  Klassikalise tantsu väljapaistva meistrina lõi ta lisaks Odette-Ottilie kaksikrollile LUIKEDE JÄRVES terve rea unustamatuid lavarolle ballettides EBAPEIG (Beatrice Rasponi), TIINA (Tiina), BAHTSCHISSARAI PURSKKAEV (Maria), ESMERALDA, CHOPINIANA (Sülfiid), STRAUSSIANA (Armastatu), GISELLE, ROMEO JA JULIA (Julia) ning esitas kontserdiprogrammis kaunilt ja stiilselt Saint-Saënsi LUIKE. Draamanäitleja veenvusega esitas Helmi Puur romantilistes ballettides erinevaid tundevarjundeid, allutades viimse kui žesti sügavuti läbitunnetatud tervikule, meisterlikult tabas ta muusika peenemaid nüansse ja kõlavärve ning muutis tantsu orgaaniliseks jutustuseks, mis näis ainuvõimaliku suhtlemis- ja väljendusvahendina. Iga tema esinemine nii kodulaval kui ka Moskvas, Leningradis, Riias, Indias jm kujunes kordumatuks suursündmuseks. 1955/1956.a. algas Helmi Puuri  seljahaigus, ta ravis end Eestis ja ka Leningradis, teatrist jäi ta kõrvale. Rahva lemmiku salapärane kadumine lavalt tekitas kuulujutte, räägiti, et ta pillati kadedusest meelega maha. Helmi Puur  ise eitas seda. Lavale naases ta 1959.a. Paraku haigusehood kordusid. Ta treenis tublisti 1967.a  Sama aasta kevadel tutvus ta Heino Kiigega ja sügisel otsustas ta laval tantsimisest loobuda. 1968.a Helmi ja Heino Kiik abiellusid. Peres kasvas kaks poega.
A-il 1953-1955, 1959-1960 ja 1964-1966 oli Helmi Puur ESTONIA solist ja a-il 1966 - 2003 õpetamisega tegelev ballettmeister-repetiitor. 1957. aastal sai temast Eesti NSV teeneline kunstnik, 1976 Eesti NSV rahvakunstnik. 1993. aastal pälvis Helmi Puur Eesti Teatriliidu aasta eripreemia ning 1999. aastal Philip Morrise tantsuauhinna. Helmi Puurile anti 2001. aastal Valgetähe III klassi teenetemärk. Helmi Puuri looming kuulub eesti teatrikunsti kõige säravamate lehekülgede hulka.
Andmed:  H.Kiik LEGEND  HELMI PUUR, Tallinn, 2012; Ü.Ulla TERPSICHORE TIIVA ALL, Tallinn, 2003;  www.sirp.ee › Artiklid › Teater;

 loe lisaks...

Heino Kiik  (1927 – 2013) proosa-ja näitekirjanik, põllumajanduse  populariseerija
Sünd. 14.05.1927 Avinurme v.
Surn. 22.02.2013 Tallinn
Heino Kiik sündis Tartumaal Änniksaare külas Jaaguväljal Lepiku talu pidaja Jaan ja Ella Kiige perekonnas teise pojana. Heino Kiik õppis 1935-1941 Vadi algkoolis, 1942- 1944 Mustvee gümnaasiumis ja 1945- 1947 Räpina Aiandustehnikumis. 1947- 1956 omandas Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomi kutse. Heino Kiige isa vangistati 1948 ja saadeti Siberisse, ema küüditati 1949 koos noorema poja Kalju ja vanaemaga samuti Siberisse. Tagasi tulid vaid ema ja Kalju.  Heino töötas mitmel puhul  lühikest aega agronoomina ja pargiaednikuna  (1948-50,  1974-1977), seejärel 1952-54 kirjandusliku kaastöölisena TALURAHVALEHE  juures, 1950-51RAHVA HÄÄLES ja  1955-58 EDASIS. 1958-1962 oli ajakirja SOTSIALISTLIK PÕLLUMAJANDUS vastutav sekretär, töötas põllumajandusmin-s. TA aspirandina uurinud Eesti agronoomia ajalugu. AL-i liige 1958.a.,
Kirjanike Liidu liige aastast 1969.
Lõpetas 1971.a. Moskvas Gorki-nim. kirjandusinst-i kõrgemad kursused kirjanduse alal ja 1975.a. samas stsenaristide kursused. Alates 1963. aastast on vabakutseline kirjanik. On olnud Eesti Romaanifondi juhataja ja vanem. Oli 1965.a-st enda eestvõttel asutatud Eest Kaunite Kunstide Akadeemia esimene president. Kogunud Hiiumaal ja Tallinnas okaspõõsaste  aedvormide kollektsiooni, rajanud Harjumaal talupargi, aretanud ilupõõsaid. Rännanud seoses tööga NSVLiidus ja välismaal. Kirjandusse tuli  raamatuga METSIKU TALTSUTAMINE, mille eest sai sai 1965.a. eriauhinna. Tema sotsiaalselt tundlik looming käsitleb nõukoguliku elukorralduse äraspidisust, millest iimene otsib väljapääsu kas nõuk. süsteemi teatavaid külgi eirates või tema nõrku  lülisid ära kasutades, sillutamaks teed süsteemist vabanemiseks. Heino Kiik oli suur realist kogu oma elu jooksul, nii kirjanikuna kui ka oma elukäsitluses. Heino Kiik on pälvinud romaanivõistlustelt kaks auhinda 1967. aastal TONDIÖÖMAJA eest I koha ja 1985. aastal ELUPADRIKU eest II koha. TONDIÖÖMAJA on  teravaima  kriitilise suunitlusega romaan mis alles 1970.a. lugejani jõudis ja käsitleb kolhoseerimisele järgnenut Eesti külas. Teos haarab oma eluliste karakterite,  jõuliste talupojatüüpide  ja rahvapärase keelekasutusega.
Seitsmest raamatust koosnev sariromaan ARVE JOMM vajas lugejani jõudmiseks kahte aastakümmet,  romaani peakangelane linnamees Arve Jomm, kes sarnaselt maainimestele peab läbima nõukoguliku elu kadalipu, on eesti kirjanduse üks ainulaadsemaid karaktereid. Ära märgiti Heino Kiige  armastusromaani MIND ARMASTAS JAAPANLANNA  ja 1949.a. küüditamisest rääkiv MARIA SIBERIMAAL (1985), viimane sai ilmuda alles muutunud Eestis. Peale ilukirjanduslike teoste on ta avaldanud hulgaliselt oma tegevust kirjeldavaid päevaraamatuid ja nende mugandusi, mida nimetab dokumentaalromaanideks. Päevaraamatud kirjutas ta a-il 1976- 1990 ja need ilmusid 15. köites. Ka on ta kirjutanud populaarteaduslikke raamatuid ja artikleid oma erialal ning avaldanud reisikirju. Neist tuleks mainida  lastele mõeldud  TAIMETARKA  ja asjatundlikku  maaviljelust ja põllukultuure käsitlev MAAILMA VILJAD.
Heino Kiik on olnud kirjastuskooperatiivi KUPAR esimees aastatel 1987–1989 ning seejärel kirjastuskooperatiivi ÕLLU omanik ja esimees. Heino Kiik on kuulunud poliitilistesse erakondadesse: Eesti Sinine Erakond 1994–2000, Eesti Demokraatlik Partei 2000–2002 ning järgnevalt Isamaa ja Res Publica Liitu. Heino Kiik oli tuntud ja lugupeetud  ühiskonnategelane, eriti hindas teda muidugi kodukandi Avinurme rahvas  kui üht parimat kirjanikku ja suurkuju. Avinurme-mail pole peret, kus ei oleks tema kirjutatud raamatuid. Sealt metsade mailt oli pärit ta iseteadvus. Heino Kiigele meeldisid puud. Talle meeldis parkisid rajada, puid istutada. Need olid justkui ühed ta lapsed. Sõpradegi lapsi pidas ta meeles. Külla saabudes tõi ta nendele mett. Ta ei unustanud puid ega metsa, aga ühtlasi püüdis ta eluaeg visalt kuhugi kaugemale. Metsade vahelt vaimuilma. Nagu ka paljud tema eelkäijaid, kes võitlesid vaesuse, võimu ja väiklusega, sattus ta aega ja keskkonda, mis tegi temast vastuvoolu ujuja, aga ta ei loobunud järgimast oma ideaali ja jäi lõpuni iseendaks.
Pärast lühikest ja rasket haigust lahkus see eluaeg nii  terve mees,  jättes maha  oma abikaasa Helmi Puuri, oma kaks poega ja  lapselapsed.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; H.Kiik EI SURE KIRJANIK 1976–1979, Tartu, 2014; H.Kiik LEGEND HELMI PUUR, Tallinn, 2012; www.looming.ee/2013/04/heino-kiik-14-v-1927-22-ii-2013/

 loe lisaks...