Mart Mäger (ps Väino Vesipapp) (1935 – 1993) keeletadlane-ornitoloog, luuletaja

Mart Mäger (ps Väino Vesipapp) (1935 – 1993) keeletadlane-ornitoloog, luuletaja
Sünd. 25. 02.1935 Tartu
Surn.  21.03.1993 Tallinn
Mart Mäger sündis sõjaväelase pojana. Tartu-kodu Raatuse tänaval hävis sõjatules. Vanaisa, ehitusmeister, ärimees ja majade omanik, kaotas kõik. Säilis üksnes suvila Peedul, kuhu raskelt kannata saanud neljalapseline perekond elama asus. Isa, Eesti ratsaväe allohvitser, oli Saksa sõjväes, hiljem  metsavend ja naases pärast lühemat vanglakaristust 1947 perekonna juurde. Nõuk okupats. ajal sai ta töötada vaid  lihttöölisena. Nahkehistööd õppinud käsitööandekas ema hankis elatist sanitari ja köögiabilisena. Kümmekond aastat elati Peedul suures ainelises viletsuses (keskk.-i lõpupildil on Mart ainukesena  ilma ülikonnata). Õppis 1942-1944 Tartu  õp.sem.harjutusk-s. A a-il 1944-1953 Elva keskk-s, kus  lõpuklassides õppimise ajast jäi üheks autoriteediks keeleteadlane Al.Raid. Pärast kooli lõpetamist sugenes väike sõpruskond, rahvustunde ja -kultuuri hoidmiseks loodud “salaühing”, kus Raidi ja noore kirjandusõpetaja Heino Puhveli juhtimisel koguneti suviti kuhugi Võrtsjärve äärde ettekandeid kuulama ja mõtteid vahetama. Küllap sealt saadi esimesi kogemusi, kuidas tarvilikku ettevaatust kaotamata eesti asja ajada. Peedul kujunes Mart Mägra vaimseks isaks naabruses elav Daniel Palgi, 1930. aastate elulähedusliikumise ühe tähtsama ideoloogi, raamatukogust pärinesid Mardi alusteadmised eesti kirjandusloost. Ta pidas oluliseks Palgi nõuet, et eesti kirjanduse esmane ülesanne on õppida tundma oma kodumaad ja süveneda oma rahva vaimulaadi ja eluvõitlusesse. Mardi arvates teostasid seda Jaan Kross, Hando Runnel ja Juhan Viiding, kelle monograafilised käsitlused tema koostatutena leiduvad EESTI KIRJANDUSE AJALOO  viimases köites (1991).
Mart astus 1953.a TÜ-sse, õppis aj-keeleteaduskonnas soome-ugri keelte eriharus, lõpetas 1958.a. Töötas 1958-1959 õpetajana Vasalemma keskk-s. Täiendas end aspirantuuris, oli 1963.a filol. kandidaat väitekirjaga EESTI  LINNUNIMETUSED, hiljem avaldas selle töötlusena raamatu LINNUD RAHVA KEELES  JA  MEELES (1969). A-il 1962-1975 teotses KKI nooremteadurina. A-il 1975-1987 oli õppejõud TpedI eesti k. ja kirj. kateedris. 1980.a. dotsent, hiljem teadusprodekaan. Oli ka Soomes Oulu ülikooli eesti k. lektor, ajak. LOOMING proosaosak.toimetaja ja eesti humanitaarinst. professor. Mart Mäger oli ka mitmete oluliste seltside  ja liitude liige - KL-i liige 1977.a, LUS-i,ES-i, SUS-i, SKS-i liige. Mart Mäger oli teadlasena laia huviringiga, ta osales Kaug-Ida, Ida –Siberi  ja Tuva ANSV meteoriitikaekspeditsioonides ja Matsalu lahes linnurõngastamisel. Trükis avaldati teda 1953.a-st, luuletajana 1967-st. Ilukirjanikuna esines Väino Vesipapi nime all, avaldas rannamaastikest inspireeritud looduslüürikat. Värsikogudes AASTARINGIST (1975) ja  KUNINGAMAA (1986) on fikseeritud looduse iseolemist, siin on rohksti linnu-ja taimenimetusi. Lühiproosakogus ANIMALIA (1978) on kajastusi autori rännuteedest ja ornitoloogil. tegevusest. Tema on koostanud eesti haiku- ja sonetiantoloogiad. Avaldanud  artikleid ja  arvustusi peam. eesti luule kohta.
Mardi õpilane meenutab, et D.Palgi oli  Mardile autoriteediks läbi elu, olles nagu vaikiv, aga kohalolev Eesti aeg. Koos käidi Palgil külaski. Palgi oli samasugune väike, asjalik ja napisõnaline nagu Mart. Kordus see, mis Mardi juuresolekul tihti, vaikiti, aga kõikjal vaikijate  ümber hõljus nõudlik ja usaldusväärne ning täiesti iseenesestmõistetav kontekst. Mart käis oma õpetajale oma õpilast ja oma õpilasele oma õpetajat näitamas. Mart Mäger oli oma missioonilt järjepidevustaja. Ta oli ise – läbi halli aja – sidusalt välja kasvanud vaimsest tagamaast, kus meelekindlal ja rahvusmeelsel Daniel Palgil oli keskne koht. Ja see oli Peedul läbiviidud väikene järjepidevusrituaal.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; poster.ee/peedu/kultuur/mager-vesipapp-ja-paradiisi-pimedus

 Loe lisaks...