Ella Vende (1901- 1987) kunstiteadlane

Ella Vende (1901- 1987) kunstiteadlane
Sünd. 10.06.1901 Narva lähistel
Surn. 08.10.1987 Tallinn

Ella Vende on üks meie 1940. aastail esile kerkinud silmapaistvaid kunstiajaloolasi, edukas tarbekunsti, sh. rõivastusajaloo uurija, kunsti-pedagoog, mitme kultuuriasutuse tunnustatud töötaja. Tähelepanuväärne oli tema avar silmaring, erudeeritus, vaimukus ja huumorimeel, ainuomane isiklik sära, abivalmidus, samuti erakordne töökus. Pole siis ime, et tema 85. sünnipäeval õnnitlesid tema õpilased teda kui "meie kunsti- ja tarbekunsti ikka nooruslikku grand old lady't" (SV 13. VI 1986).
Ella (õieti Hella Alice) Vende sündis 10. juunil 1901. aastal. Narva lähedal talurentniku peres. Erialase hariduse sai ta Tartu ülikoolis, kus õppis peamiselt filosoofiat ja kunstiajalugu. Ülikooli lõpetas ta 1938. Pärast seda töötas Vende lühikest aega Eesti Rahva Muuseumis, aastail 1939 - 1940 haridusminiteeriumi muinsuskaitse osakonnas. Kuni 1944. aastani oli ta Tallinna Riikliku Kunstimuuseumi rakenduskunsti osakonna juhataja ning 1944 - 1947 muuseumi direktor. Aastal 1944 alustas ta õppejõuna tööd ka riiklikus kunstiinstituudis. 1947. aastal sai ta dotsendi kraadi.Tunnustusele vaatamata langes ta 1950. aastal nagu paljud edumeelsed, nende hulgas kolleegid prof. Adamson-Eric ja prof. E. Kuusik, tollal möllanud ideoloogilise turmtule ohvriks, kuna, ignoreeris neil aastail ametlikult peale sunnitud nõmedaid kunstihinnanguid ja käsitlust.
Alasid, kus Ella Vende sõjajärgselt ennastsalgavalt tegutses, oli enam kui üks. Märkigem neist ta tööd Saksa-Eesti pariteetkomisjoni liikmena baltisakslaste kunstivaradega, sõjakahju hindamist, tarbekunsti arvelevõtmist Eestis, kirikute kunstivarade registreerimist ja muud.
Aastad 1944 kuni suveni 1947, millest alates ta jätkas tööd ainult kunstiinstituudis, olid rängad nii Ella Vendele kui kogu muuseumi kollektiivile. Endine muuseumi hoone oli sõjas hävinud, varad olid evakueeritud maamõisatesse ja -koolidesse. Ella Vende õlgadele langes kunstivarade reevakueerimise organiseerimine, seda olukorras, kus veokeid oli peaaegu võimatu saada. Samaaegselt tuli muuseumivarad arvele võtta, inventariseerida, muretseda ruumid, kuhu paigutada maalt toodud kunstivarad. E V energilise töö tulemusel lubati muuseum lõpuks 1946. aasta kevadel paigutada Kadrioru lossi.
Ella Vende uurimistöö tulemusena ilmus 1967. aastal ülevaade väärismetallitöödest Eestis XV - XIX sajandini, pisut varem valmis kostüümiajaloo konspekt (käsikiri TKÜ raamatukogus), mis asendas selleaineliste trükiste täielikku puudumist eesti keeles. Sama ülesannet täitsid tema populaarteaduslikus vormis kirjutatud arvukad ja huvitavad artiklid kostüümiloost ajakirjades Siluett ja Nõukogude Naine. Siluetis ilmusid need suure hulga illustratsioonidega. Ajakirja soovil käsitles ta selles materjali tüpoloogiliselt, vaadeldes teatud esemete gruppi või mõnda detaili selle tekkeloost alates. Märkigem näiteina: "Mehed ja mood ajaloolisest vaatepunktist", "Kindad kõnelevad", "Tekstiilikunsti ilusaim õis" (pits), "Dekolteest ja kraest", Nagu selgub ühest jutuajamisest Ella Vendega, oli moekunstist saanud ta meelisteema (SV 24. VII 1981).
E. V. panus on tähelepanuväärne nii kunstiteaduses kui kunstielulises tegevuses. Viimast kas või eesti kunstivarade sõjaaegsest vaikivast kastidesse pakitud "laoseisundist" taas elavalt tegutsevaks kultuurikandjaks organiseerimisel. Oluline on samuti ta teedrajav roll tarbekunstialaste materjalide avaldamises kirjasõnas.

Andmed:http://www.sirp.ee/archive/2001/08.06.01/Kunst/kunst1-2.html