Vabadusristi I liigi 1. ärgu kavaler Rudolf-Johannes Reimann

Rudolf-Johannes Reimann sündis 18.01.1884 Tartus. Aastatel 1897-1899 õppis ta Torma kihelkonnakoolis ja 1899-1902 Tartu reaalkoolis.

1903. aastal astus Reimann vabatahtlikuna Vene sõjaväkke, kus ta teenis esialgu 106. Ufaa jalaväepolgus. Seejärel õppis Reimann 1904-1907 Vilno sõjakoolis, lõpetades selle nooremleitnandina. 1907-1910 teenis ta Pensas Insari tagavarapolgus ja 1910-1911 Insari polgus Zlatoustis.

1911-1914 jätkas Reimann õpinguid Peterburi Intendandiakadeemias ja jätkas teenistust 67. jalaväediviisi intendatuuri käsundusohvitserina ning 1914-1917 sama diviisi intendandina. 1917. aastal sai Reimann alampolkovniku auastme.

28.12.1917 tuli Reimann 1. Eesti jalaväediviisi intendandiks. Seoses rahvusväeosade laialisaatmisega läks ta erru. Enne seda ülendas ta Eesti Ajutine Valitsus polkovnikuks.

11.11.1918 määrati Reimann Varustusvalitsuse ülemaks. Ta oli Varustusvalitsuse formeerija ja ülesehitaja. Vabadussõja alguses kujunes Varustusvalitsuse isikkoosseisuga komplekteerimine väga raskeks, kuna noorel Rahvaväel puudusid sõjaväelogistika kogemusega inimesed. Seega tuli sageli panna vastutusrikkad ülesanded juhuslikele ja erialase ettevalmistuseta teenistujatele. 15 aastat pärast Vabadussõda tõdes Reimann ise lakooniliselt: "Vaatamata tagavarade puudumisele suudeti Vabadussõjas kaitseväge varustada kõige hädavajalikuga." Reimani teeneid Varustusvalitsuse ülemana ja sõjaväelogistikuna hinnati Vabadusristiga I/1, Läti Karutapja ordeni III järguga ning Poola Polonia Restituta IV klassi aumärgiga.

1.10.1920 lahkus polkovnik Reimann omal soovil tegevteenistusest. 1923. aastal kutsuti Reimann uuesti tegevteenistusse ja temast sai sõjaministri vanemkäsundusohvitser. Samal ajal oli ta Sõjakooli lektor ja Kindralstaabi Kursuse dotsent sõja-administratsiooni alal. 1924-1929 jätkas Reimann teenistust Sõjaministeeriumi Korraldusvalitsuse ülemana.

1925-1929 õpetas Reimann Kõrgemas Sõjakoolis intendanditeenistust. Seejärel astus ta Sõjanõukogu alaliseks liikmeks.

24.02.1932 ülendati Reimann kindralmajoriks. Märtsist 1934 töötas ta Kaitseministeeriumi nõukogu alalise liikmena ning aastatel 1936-1940 oli ta ühtlasi selle nõukogu asjadevalitseja.

16.09.1946 suri kindralmajor Reimann Tallinnas, olles imekombel üle elanud sovettide repressioonid.

Loe lisaks