Aleksander Antson (1899 – 1945) kirjanik ja sporditegelane

Aleksander Antson (1899 – 1945) kirjanik ja sporditegelane
Sündis  31.augustil 1899 Pihtla vallas 
Surnud 21.septembril 1945 Haapsalus
Sündis Saaremaal Võrsna külas vabadiku pojana. Õppis Sagariste külakoolis, Valjala kihelkonnakoolis aastail 1910-1912. Lõpetas 1915.aastal Kahtlas Kuressaare linnakooli, 1919.aastal Kuressaares õpetajate suvekursused ja 1920.aastal Tartus võimlemisõpetajate kursused. Spordihuvi tekkis Sagariste külakoolis Eduard Kolgi võimlemisharjutusi jälgides. Harrastas võimlemist Jørgen Peter Mülleri raamatu MINU SISTEM järgi. Töötas Kuressaares (1919) ja Võrus (1922–23) võimlemis- ja eesti keele õpetajana, sealt pidi lahkuma koolinoorte almanahhi VIISNURK väljaandmise pärast.  Vahepeal elas Tartus, kus ta käis ülikoolis filosoofiateaduskonnas loenguid kuulamas.  Aastast 1925 töötas Rakveres VIRULASE  toimetuses ja Tallinnas ajakirjanikuna RAHVA SÕNA ja VABA MAA  toimetuses, oli ka UUSI SUOMI kirjasaatja. Oli 1933.aastal Tallinna Spordipressi Klubi ja Eesti Spordi Keskliidu informatsioonibüroo juhataja, 1934.aastal Autorikaitse Ühingu asjaaja ja direktor. Tegevsportlase ja ajakirjanikuna käis Pariisi ja Berliini olümpiamängudel, töölisspordi organisaatorina käis neli korda NSV Liidus. 1924.aasta Pariisi OM-il 1500 meetri eeljooksus 5.koht. Osales 1928.aastal Moskvas Nõukogude Liidu spartakiaadil. Liitus 1940.aastal Nõukogude Liidu okupatsiooni heausksete toetajatega, oli sotsialistlike reformide kehakultuuri komisjoni liige, uue Spordi Keskliidu aseesimees,  KEHAKULTUURI  peatoimetaja ning 1941.aastal Spordikomitee propagandaosakonna ülem ja NOORTE HÄÄLE asetoimetaja. Saksa okupatsiooni ajal, aastatel 1941–44 oli vangis. Asutas 1915.aastal Saaremaa esimese spordiseltsi HARJUTAJA ja hiljem Eesti Koolinoorsoo Spordiliidu (oli ka selle esimees). Aastatel 1921–26 Tartu KALEVI juhatuse liige, 1927.aastal Eesti Töölisspordi Liidu organiseerija ja esimees. 1929.aastal heideti Nõukogude Liiduga sidemete loomise pärast liidust välja. Oli näitekirjanik ja epigrammide kogumike autor, Eesti Kirjanike Liidu liige (1926)  ja ka  Eesti Näitekirjanike liidu liige aastast 1936. Alustas kirjanduslikke katsetusi koolipõlves, luuletusi  ilmus trükis alates 1922.aastast. Tema 1920.aastate ekspressionistlikud näidendid kujutavad sõjaõudusi ja revolutsioonilist võitlust nagu LAPSED, KOLGATA, VENNAD (AKTSIOON I), 147 (AKTSIOON II), VANGID, mis ilmusid tal 1920.aastate lõpus. Võttis osa noorkirjanike ühisesinemistest ja organiseeris pahempoolsete vaadtega noorte kirjanike rühmituse, andes välja selle almanahhi AKTSIOON I-II. Kirjutas draama TÖÖLISE TÜTAR, komöödias TSHEMPIONAAT naeruvääristab võimulähedaste ringkondade korruptsiooni, INIMESED TUISUS pilkab ta külavapse.  Näidendis ORDUAJA LÕPP kujutab baltiskslaste ja „ kadakate“ lahkumist Eestist. Oma  EPIGRAMMIDES (ilmunud aastatel1927- 1946) tabavad tema vihased satiirinooled poliitika ja kultuurielu nurikülgi, militarismi ja fašismi.  1930.aastate teisel poolel avaldas ta veel mõned külakomöödiad. Postuumselt ilmus tema noorsoojutustus VÕIT. Avaldas ka mõned reisikirjad  TÄNAPÄEVA VENEMAA koos Rudolf Sirgega 1930.aastal ja  BERLIINI OLÜMPIAMÄNGUD aastal 1936.
Aleksander Antson suri liiklusõnnetuse tagajärjel Haapsalu haiglas.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; ESBL, Tallinn, 2011; R.Toomsalu ÜKS KEVADE JA ÜKS SUVI, Tallinn,1993;

 Loe lisaks...