Johannes Võerahansu(1902-1980)

Johannes Võerahansu haud

Johannes Võerahansu (1902 - 1980) kunstnik
Sünd. 28.01.1902 Raikküla v.
Surn. 17.10.1980 Tallinn
Kunstnik Johannes Võerahansu sündis Harjumaal ehitustöölise perekonnas. Omandas üldhariduse Käru vallakoolis, Käru Haridusseltsi koolis ja 1917 Paide Kõrgemas algkoolis. Õppis kuni 1918 aastani Rakvere Õpetajate Seminaris (seminar suleti). Seejärel alates 1919. aastast Tallinna kolledžis ja õppis samal ajal ka 1921. aastani A. Laikmaa ateljeekoolis. Laikmaa juures joonistati peamiselt söe ja pastellidega. JV ise hindas Laikmaa kooli väga kõrgelt, just seal õppis ta tabama suurt vormi. Seejärel töötas peamiselt isakodus, ka isa rendiveskis möldri abilisena, lühikest aega tegeles Tallinna DRAAMASTUUDIO teatri juures dekoratsioonimaaliga ning Türi tellise- ja keraamikavabrikus keraamikaga. J V oli esinenud näitustel ja äratanud tähelepanu oma joonistustega, ent teda tõmbas tegelikult ikka maalikunst.  Sügisel 1932 astuski ta Tartu PALLASE kunstikooli ja Ado Vabbe võttis ta kohe oma maaliateljeesse. Juba järgmisel aastal viidi ta üle kooli lõpetajatele mõeldud meistriklassi. PALLASE lõpetamisega püüdis JV siiski venitada, sest näitustel esines ta juba niikunii, koolis oli aga kasutada prii ateljee ja modell (lõpetas kooli täieliku kursuse 1940.). JV loomingule sai kolmekümnendatel aastatel osaks suur tunnustus, kõrge hinnangu pälvisid kõigepealt ta valdavalt tumedas koloriidis vanameisterliku ilmega portreed. JV maalis terve rea esmaklassilisi portreesid oma abikaasast ELSA KAUPINGUST, suurepärased on samuti ka arvukad AUTOPORTREED. Kunstniku portreemaali šedööver on  IRA SEPP´a (1936) portree. Portreede kõrval valmib JV-l figuraalseid kompositsioone agulielust, neis on sugulust Nikolai Kummitsa kunstiga, ometi ei puudu siin kunstniku enese loomingu tärkav sügav omapära. Võerahansu avastas kolmekümnendate teisel poolel eesti maalikunstile uuesti Saaremaa. Suureformaadilistes ateljeedes maalitud Saaremaa maastikes on kunstnik saavutanud sügava kontakti selle maailmaga, mida ta kujutas. Neis maalides elab loodus koos askeldavate inimeste ja loomadega veidi idüllilist, kuid täisverelist elu. Just need maalid moodustavad JV loomingu kõige küpsema ja esiletõusvama osa. Saaremaa nägemustele soovis kunstnik anda üldistusena monumentaalse vormi maalis RANDLASED (1938), kus maastik on teisejärguline ja kalurid ise täidavad kogu pildiruumi. JV oli ka üks viimaseid, kes jõudis veel enne sõda osaleda pool aastat Pariisi kunstielus. Niipea, kui lõpudiplom käes, hakkas võim vahelduma ja igaüks neist tõi kaasa uue kunstipoliitika. Pallaslikud väärtused ning loominguline vabadus tümitati pikaks ajaks maapakku ning ühes sellega ka kunstnikud, kes uute dogmade ees mütsi ei kergitanud. Ka JV lahterdati formalistlike kunstnike paturegistrisse ning taandati mõneks ajaks näitusesaalidest pedagoogilisele tööle. Töötas õppejõuna Kõrgematel Kujutava Kunsti Kursustel ja Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, 1955-1957 Tartu Kunstikoolis ja 1957-1973 Tallinnas ERKI-s. Ometi võib tagasivaates öelda, et JV-st kujunes  ka Nõukogude Eestis üks oma põlvkonna silmapaistvamaid maalikunstnikke. Maalis portreid, aga ka söejoonistusi ja nende aineks oli ikka Saaremaa. Joonistadeski on JV peen ja tundliku käega looja. JV oli äärmiselt musikaalne inimene, tema teosed on alati harmoonilised ja pehmed, need kõnetavad nii nägemis- kui ka kuulmismeelt. Mainida tuleks tema  1945.a. loodud LAMBAPESIJAD ja  RUKKILÕIKUS SÕRVEL, 1947 ALEPÕLETAJAD ja  KARTULIVÕTT.
JV kuulus EKKKÜ-sse, Kunstnike Liidu liige alates 1945. aastast.
JV teine abikaasa oli klaverikunstnik Erna Saar.
Andmed: EESTI KUNSTI AJALUGU 1. JA 2. kd, Tallinn1970/77;
ahttp://www.epl.ee/news/kultuur/johannes-voerahansu-opilane-ja-opetaja.d?id=50742100