Maie Kalda (1947a-ni Maie-Liis)(1929 – 2013) kirjandusteadlane ja kriitik

Maie Kalda (1947a-ni Maie-Liis)(1929 – 2013) kirjandusteadlane ja kriitik
Sünd.19.06.1929 Väike-Maarja
Surn. 08.11.2013 Tallinn
Maie Kalda sündis Virumaal Väie-Maarja  alevikus õpeaja peres, ema Madde oli kirjanik. Maie õppis Väike-Maarja algk-s ja keskk-s. Astus TÜ 1948.a. kaugõppesse, hiljem statsionaari ja lõpetas cum laude  ülikooli eesti filoloogina 1956.a. Ülikooli ajal töötas mitmel pool raamatupidajana ja Vao MTJ ajalehe KOLHOOSI TÕDE  toim.sekretärina. 1956.a-l alustas  kokku pea pool sajandit kestnud teadustööd Keele ja Kirjanduse Instituudis ning 1993.a. selle ühe ametliku õigusjärglasena loodud Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses – alates KKI aspirantuurist kuni UTKK vanemteadur-konsultandi ametini. 1963.a. väitles Maie Kalda filoloogiakandidaadiks (JAAN KÄRNER KIRJANDUSKRIITIKUNA1920–1940, trükis 1964). EKL-u kuulus ta alates 1966. aastast. Ühiskondlikult tundlikel aegadel juhatas Maie Kalda 1984–1989 KKI kirjandusajaloo sektorit, pühendunud toimetajana viis kaante vahele akadeemilise kirjandusloo EESTI KIRJANDUSE AJALOO V kt. 1. ja 2.raamat ( 1987 ja 1991). 2003–2010 töötas Maie Kalda Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühma vanemteadurina. Ta kuulus aastakümneid Emakeele Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi ning oli aastast 1977 Soome Kirjanduse Seltsi välisliige.
Maie Kalda on süvitsi uurinud vanemat eesti kirjanduslugu (J.J.Malm, Käsu Hansu nutulaul jpm), makaroonilise teksti fenomeni, animalistikat eesti kunstis ja kirjanduses, mitmete üksikautorite (Jannsen, Metsanurk, Kross, Ristikivi, Lepik, Vaarandi jt) loomemeetodeid ja -mudeleid – sealhulgas näiteks tüpaaži ja tegevusruumi. Tema kirjandusteaduslikud käsitlused on ühtaegu õpetlik ja ülimalt haarav lugemine. Osutagem autoriraamatutele-artiklikogumikele  KIRJANDUSEST JA KRIITIKAST (1976), MIS MEES TA ON (2000) ja MIS LOOM SEE ON (2004) ning Debora Vaarandi isikupärasele biograafiale DEBORA JA VENNAD (2010). Maie Kalda elutöö tähenduslikuks tahuks oli kriitikaprotsessi üldistamine ja kirjandusteaduse ajaloo uurimine, viimane vastavateemaline ülevaade ilmus koguteoses  EESTI KIRJANDUS PAGULUSES XX SAJ (2008). Ühtaegu avarapilgulise ja perfektsust taotlenud toimetajana seisis ta rahvusliku kirja- ja akadeemilise toimetamiskultuuri eest. Maie Kalda käekirjale on omased täppisteaduslike parameetrite vastu tuntavast sümpaatiast tingitud rahulik arvelevõtt, komparativistlikud notiitsid, kujundileidlikud määratlused. Kirjutiste säästliku ja hästi liigendatud kompositsiooni ning väljenduslaadi karge väljapeetusega seltsib siiski ka täpselt doseeritud isiklik emotsioon, sest, tsitaat (MK) –isiksuse taandamisega võidakse välja utta ka teksti võlu. Missioonitundlikkusest annavad tunnistust nii ulatuslik kaastöö entsüklopeedilistele teatmeteostele kui ka mitmed kooliõpikud, samuti õpilasteadurite juhendamine 1980ndatel. 
Maie Kalda loome- ja teadustegevust on tunnustatud mitmete auhindadega, sealhulgas Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemiaga (1977) ja Eesti Kultuurkapitali esseistikapreemiaga (2001). 2013. aastal pälvis ta elutöö eest riigi teaduspreemia. Maie Kaldat on autasustatud Valgetähe IV klassi ordeniga (2001) ja Riigivapi IV klassi ordeniga (2006).
Ei saa mainimata jätta Maie Kalda kodanikujulgust – oli ta ju 1980. aastal üks „40 kirjale” allakirjutanuid. Nii tema dissidentluseta leebe iseseisvus kui ka vaimuerksus, inimlik vaprus ja väärikus on olnud läbi aegade tõeliselt lugupidamist äratavad.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; EE 14, Tallinn, 2000; V.Sarapik, Ü.Kurs MAIE KALDA. KAASTEKSTE, 2015, Tallinn;

 Loe lisaks....