Endel Pärn (1914 –1990) näitleja.

Endel Pärn (1914 –1990) näitleja.
Sünd. 21.04.1914 Peterburi
Surn. 24.04.1990 Tallinn
EP sündis Peterburis masinameistri pojana. 1928.a lõpetas Tartu 4 algkooli, aastail 1928–1929 õppis TARTU LINNA POEGLASTE GÜMNAASIUMIS. Peale lõpetamist oli juuksuriõpilane. 1929-31 laulis VANEMUISE kooris.  1931-42 oli sama teatri näitleja ning 1942-86 ESTONIA operetinäitleja. Esines külalisena NARVA TEATRIS, KANDLES ja NOORSOOTEATRIS. Voldemar Panso kirjutas ja kaasaegsed arvasid samuti nõnda, et EP oli läbi-lõhki näitleja kellesse oli koondunud kõik näitlejalikud vastandid: suurus ja väiksus,  truudus ja truudusetus, julgus ja jultumus. Ta polnud iialgi arg ega andetu.  Ta oli inimene, kel oli lavalist koomilist sarmi,  ta oli  asendamatult hinnaline teatrikollektiivis, sest on terve hulk rolle, mis on „loodud neile“ (nagu EP), mille tuuma nad tabavad kergelt ja mis hakkavad nende käes elama. Need näitlejad võivad jõuda ka traagikani, aga nad jõuavad sinna läbi koomika. Nad on need, kes jooksevad naerdes verest tühjaks. Nad tapavad saalis naeru inimliku valuga, mis saab suureks vaikuseks. Aga EP elujõule ja mängulustile oli sellest vähe. Talle pakkus huvi ja partnereid  veel elu enda suur näitelava. Aeg vormis temast tänaseks kaduva näitlejatüübi.  EP suur eeskuju  oli Paul Pinna. V.Panso võrdleb EP-a õitseva pärnapuuga,  kes polnud hiline vaid kaua õitsev. Alustas 16 aastaselt teatritegevust, omandas varsti  operetikunstniku ja elukunstniku oreooli. 50-te alguses sattus  tugevasti Bakhose küüsi. Siiski suutis sellest välja rabeleda ja ikka väsimatuna laval särada. EP töötas proovis väga intensiivselt. Tal oli absoluutne muusikaline kuulmine ja ideaalne rütmitunne ja kaasasündinud näitlejavaist millele lisandus reaalsusetaju. EP oli suur töövõime, ta polnud iial väsinud ega häälest ära. EP tajus kaasaegset teatrit, tajus ja tunnetas oma  aega ja seda, et lavastus on meeskonnatöö. Enese kohta ütles EP et ta pole kunagi laulja olnud, aga kahe noodiga on ta kogu pere ära toitnud.
N.Kuningas aga meenutab oma garderoobikaaslast EP-a, kuis see õpetas teda väärikalt frakki kandma, andis juhatust teatrieetikast ja oli kuni pisiasjadeni täpne. Selliseid rafineeritud välimuse ja maneeridega näitlejaisiksusi, nagu E P, on tänapäeval kahjuks väheks jäänud nendib NK kahetsusega.
Just selline näitleja oli EP, kes aastatel 1942–1986 lõi ESTONIA laval lugematu arvu legendaarseks saanud operetirolle, nende hulgas B0NI (Kálmáni „Silva“, 1935, 1944, 1948), DR .FALKE (Straussi „Nahkhiir“, 1953), HENRY HIGGINS (Loewe’ „Minu veetlev leedi“, 1963), SANCHO PANZA (Leigh’ „Mees La Manchast“, 1971), ARCHIBALD (Ábrahámi „Savoy ball“, 1982) jpt. EP mängis filmides MEHED EI NUTA (1968),  KOLME KATKU VAHEL (1970),  JÕMM (1975), kõik Eesti Telefilm; ARABELLA, MERERÖÖVLI TÜTAR (1982), SAVOY BALL (1985), mõlemad Tallinnfilm ja telelavastustes FÜÜSIKUD (1967), SOOLO TORNIKELLALE (1980). Temast on portreefilm TÄNA ÕHTUL (1984). EP oli  ETL liege (1954),  ENSV tnl. kunstnik (1964), ENSV rahvakunstnik (1975) ja sai  P. Pinna preemia 1984.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; V.Panso PORTREED MINUS JA….., Tallinn, 1975; http://kultuur.err.ee/v/teater/7abacd17-b3bd-46cb-ab53-fe7e70546a52; M.Taggo ENDEL PÄRN. OPERETIPROFESSOR, Tallinn, 1998;

 Loe lisaks...