Endel Mallene (1933 – 2002) kirjanduskriitik ja tõlkija

Endel Mallene (1933 –  2002) kirjanduskriitik ja tõlkija
Sünd. 26.02.1933 Viljandi
Surn. 23.12.2002 Tallinn
Endel sündis Viljandis teenistuja  Tõnise ja tema naise Linda Mallese perre. Endel õppis a-il 1941- 1944  Viljandi 3.algk-s, siis Viljandi 2.keskk-s, mille lõpetas 1952.a. Astus siis TRÜ-sse, kus õppis aj-keeleteaduskonnas eesti filoloogiat. 1957.a. oli ta üks esimesi, kes lõpetas Tartu Ülikooli Juhan Peegli juures ajakirjanikuna. Samast aastast aitas ta Olev Jõel üles ehitada meie humanitaaride kõige pidevamat häälekandjat, ajakirja KEEL JA KIRJANDUS. Siin töötas ta vastutava sekretärina 1959-a.ni. Hiljem töötas ta E R-is toimetajana, SIRP JA VASARAS  kirjandusosak. juhatajana, seejärel  mittekooss. korrespondendina.  Teotses KL-s konsultandina. Ta oli AL-i liige 1962.a. ja KL-i liige 1977.a-st. Ka oli ta  PEN-klubi Eesti keskuse liige. 1993.a.-st. 1976 a. valiti ta SKS-i ja 1981.a.Soome Kirjandusteadlaste Seltsi kirjavahetajaliikmeks. Endel Mallene  alustas kirjanduskriitilist tegevst 1957.a EDASIS. Käsitles peam. luulet ja lühiproosat, lastekirjandust, huvitus kirj. sidemeist ja tõlkeprobleemidest. Ülevaatega ESTONSKAJA  LITERATURA V 1971 GODU, alustas ta iga aastast eesti uudiskirjandust tutvustavat sarja, mis leidis tunnustavat tähelepanu eriti liiduvabariikide kirjandusringkondades.

Tänu tema kannatlikkusele on meil olemas ka  KIRJANDUSE JAOSMAA (1978-1992). Need ja mitmed muud kirjatööd  tähendasid tollaste  aastate kodumaise kirjanduse elavat ajalugu, mis eeldas jonnakust kaastöö kättesaamiseks, paindlikkust ja leplikkust kaasautorite vahel; ennekõike aga tahtmist muretseda selle eest, et eesti kirjandus oleks tuttav nii meile enestele kui ka meist kaugemal ja võõraste keskel. Kuid seda enam peab keegi hoidma meid koos ning vaatama selle järele, et me laokile ei jääks. Endel Mallene tegi seda. Tegi seda ka väljaspool eesti kirjandust. Ta oli  ka soome kirjanduse suur sõber ja viljakas tõlkija, ühtlasi ka kontaktimees üle lahe ning mõlemal pool lahte. Tema esimesed soome kirjanduse tõlked ilmusid 1960.a-te  I  poolel perioodikas. Esimene iseseisev tõlkeraamat oli Mika Waltari lühiromaan  FINE  VAN BROOKLYN (1969). Kokku tõlkis ta paarkümmend raamatut. 1965. aastal peeti Helsingis teine rahvusvaheline fennougristide kongress, sinna sõitis SIRBI JA VASARA  esindajana ka Endel Mallene. Lisaks paljudele teistele kohtus ta seal kirjanikuna endale nime teinud Aarni Krohniga, kellega ta oli tuttavaks saanud 1962.a. Tallinnas. Vennastunud eesti ja soome noored haritlased läksid  õhtut veetma Endel Mallese koju Nõmmele. Sel ööl sündis sõprussild, mis kestis kuni Endli surmani. Pöördeliseks aastaks Endel Mallesele hõimusilla taasavamisel sai aasta 1966. Kõigepealt oli ta Helsingis kirjastuste Otava ja WSOY külaline. Kohtumistel kirjastajate ja kirjarahvaga oli kõne all eesti uuema kirjanduse tõlkimine ning lepiti kokku, et kavandatavas kogumikus hakkavad seda esindama Mati Unt, Arvo Valton ja Enn Vetemaa. Endel Mallese  töö tulemusena  ilmusid Eestis juba 1968.a. J. Seilenthali koostatud antoloogia SOOME NOVELL, temal oli selles viielt autorilt kuus tõlget, ning Helsingis Endel Mallese ja Eva Lille koostatud  SOOME LAHE TAGANT. EESTI UUT PROOSAT. Järgmisel aastal tuli Helsingis trükist Arvo Turtiaise ja Raili Kilpi  20 NÜÜDISEESTI LUULETAJAT. Soomlastele oli eesti uuema proosaga tutvumine üllatuseks. Imestati, et Eestis nii moodsalt kirjutatakse. Endel Mallese aktiivsus ja kontaktide loomise oskus suutsid sõjajärgse paarikümneaastase seisaku vankuma panna. Teenekas eesti-soome kirjandussuhete uurija Kai Laitinen ütles 1996. aastal, et need kaks Helsingis avaldatud antoloogiat tähendasid otsustavat uste avamist üle Soome lahe. Tõlkimisel lähtus Endel Mallene kindlatest eelistustest. Juhani Salokannel märkis, et Mallese tõlgete loetelus on peaaegu kõik Soome viimase aja paremad nimed. Eriti kõrgelt peab väärtustama soome kirjanduse tõlkimise eest 1989. aastal Väino Linna Seltsilt saadud rahvusvahelist medalit, mis oli esimene tollases Nõukogude Liidus. Medaliga kaasnes stipendium. Esiletoomist väärib ainevaldkond, mis näis tõlkijale oluline olevat: see on Talvesõda ja Jätkusõda. Selles mõttes on kuidagi tunnuslik, et Mallese eluajal ilmunud viimane tõlkeraamat oli 2002. aastal välja antud Jari Leskise ja Antti Juutalaise koostatud mahukas kogumik TALVESÕDA (1999). Endel Mallene oli nii soomlase moodi, et kõik pidasid teda tõupuhta hõimusuguluse ilmekaks tõestusmaterjaliks. Tema paljud meeldumused meenutavad soomlaste omi. Tema aeglane kõnemaneer ja rahulik loomus viitavad sellele, et ta on salaja sündimas käinud Vanajas ja mitte Viljandis. Ta kohmetus, kui hakati suuri sõnu tegema, ta ei armastanud neid, tema tegi oma tööd.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; EE 14 kd, Tallinn, 2000; sakala.postimees.ee › Uudised