Bruno Junk (1929 – 1995), kergejõustiklane ja sporditegelane.

Bruno Junk (1929 – 1995), kergejõustiklane ja sporditegelane.
Sünd. 27.09.1929 Valga
Surn. 22.09.1995 Tartu
Lõpetas 1948 Tartu Arve- ja Plaanindustehnikumi, õppis TPI ehitusteaduskonnas, hiljem kaugõppes TRÜ-s majandust. Spordiga hakkas tegelema algkooliaastail Pukas. Käimistreeninguid alustas omapäi 1948 Tartus, püstitas 3,5 ja 10 km-s Eesti rekordi ning tuli NL-i koolinoorte meistriks. Aasta hiljem püstitas 10 km-s NL-i rekordi ja 1950 oli maailma edetabeli kolmas. OM-il võitis 1952 Helsingis 10 km (45.41,0; eelvõistlusel 45.05,8) ja 1956 Melbourne'is 20 km käimises pronksi (1:32.12,0). Paraku polnud Eestimaa Bruno Jungist just suures vaimustuses. 1956. aasta parima (õigemini populaarseima) sportlase valimisel – toona hääletas vaid rahvas – jäi pronksimees suisa neljandaks, mis näitab, et toona polnud siinmail medalikultust, nagu nüüd. NL-i mv-tel 1951 ja 1955 20 km-s ning 1952 ja 1953 10 km-s kuld, 1958 20 km-s hõbe. 8-kordne Eesti meister (1949–50 ja 1956–59): 6 korda 20 km ning korra 10 km ja 30 km käimises. Kuulus 5 korral NL-i ja 19 korral Eesti koondisse. Püstitas 1951 15 km-s maailmarekordi (1:08.08,0), 1956 20 km-s kinnitamata maailmarekordi (1:30.00,8) ja 1952 3 km-s maailma tipptulemuse (11.51,4). Parandas 1949–56 10 korda NL-i ja 1948–59 30 korda Eesti rekordit. Parimad tulemused: 5 km 20.41,4 (1952), 10 km 43.20,6 (1958), 20 km 1:28.04,8 (1956), 30 km 2:34.30,6 (1959), 1 tunni käimises 13 328 m (1956). Msp (1949), NL-i tnl msp (1956), ENSV tnl sporditegelane (1969). ENSV rkl spordipreemia (1949). Oli a-st 1953 Dünamo treener, 1966–76 õppespordiosakonna ülem ja 1976–79 aseesimees, hiljem ENSV Siseministeeriumis ja EV Politseiametis osakonnajuhataja. 1964–70 ENSV Kergejõustikuföd-i aseesimees ja 1979–87 esimees, 1989–95 EOK liige. Audünamolane (1970). Kergejõustikuliidu juhatuse auliige (1990). Bruno Junk´i mõõtmed olid 185 cm, 72 kg. Avaldas kirjutisi KEHAULTUURIS ja SPORDILEHES. A-st 1996 korraldatakse käimises Bruno J-i mälestusvõistlust. A-st 2009 on Puka alevikus temanim tänav. Oli raamatute KERGEJÕUSTIK (1956, autoreid)  ja MINEVIKUST TÄNAPÄEVANI (1970) üks autreid. Vanem spordipõlvkond kui just ei mäleta Bruno  Junki, siis teab: kahekordne olümpiapronks, Helsingis ja Melbourne’is, kus oli ainus eestlasest medalimees. Käija küll, kuid autasu, näe, tõi ära. Eks ta oli Eesti spordi üks anomaaliaid – medalimees alalt, mida meil suurt ei harrastatud – nagu ka kiiruisutaja Ants Antson või veepallur Mait Riisman. Mees töötas end olümpiamedalistiks ise – vaid kuulus Ruudi Toomsalu aitas pisut kaasa –, sest enne teda käimiskoolkonda Eestis ju polnud. Pärast Helsingi pronksi avastati Bruno Jungil kasvaja. Kiiritused, operatsioon... Seejärel haigestus ta tuberkuloosi, ent meest ei murra, kui mees on saatusest suurem. Aarne Kukk meenutab raamatus: Tõsine oli Bruno Jungi tagasitulek pärast haigust. Kõike seda nagu poleks saanud uskudagi... aga ometi. Ta hakkas asja tõsiselt võtma. Asus isegi treenima õhtul kell 10, sest enam-vähem samal ajal pidi olema 20 kilomeetri start Melbourne’is. Keerutas ta selliseid ööringe ümber Snelli tiigi. Nägin, kuidas Junk püüdis ja higi valas. See oli puhas tahe, mis viis teda spordikõrgustesse.
Andmed: ESBL, Tallinn, 2011; J. Valdre BRUNO JUNK – KOMEET KÄIMISTAEVAS, 2014, Põltsamaa

 loe lisaks...