Ludvig Aleksander Juht (1894 – 1957) kontrabassivirtuoos

Ludvig Aleksander Juht (1894 - 1957) kontrabassivirtuoos

Sünd. 24.07.1894 Vesneri v., Tartumaa
Surn. 20.01.1957 Boston, USA
LJ sündis Tartumaal Väägveres Oja talus. Väägverel, kui Eesti pasunakooride rajaja David Otto Wirkhausi kodupaigal, on kahtlemata eriline roll LJ-i muusikuks kujunemisel. Omandas ju LJ oma koolitarkuse just nimelt D. O. Wirkhausi ja tema poja Peeter Eduard Wirkhausi juures. Viimane oli see, kes võttis noore LJ-i juba 10-aastasena oma orkestrisse kornetit puhuma ja andis talle ka esimesi kontrabassimängualaseid teadmisi. Suurt osa etendas ka LJ-i isa Kaarel, kes oli Väägvere pasunakooris trompetimängija. Väägvere külaelanikud märgivad, et vaiksetel suveõhtutel oli kogu Oja talu ümbrus täis pillihelisid: küll mängis isa, siis LJ või tema õde Marta kes mängis flööti. 14-aastase LJ-i elus toimus saatuslik pööre kuna  P. E. Wirkhaus ise asus trombooni mängima ja kontrabass sai LJ-le. Sealtmaalt on LJ ja kontrabass lahutamatud. LJ otsustas kodust lahkuda, Tartus iseseisvat elu alustada ja end põllutöökursustel ette valmistada, et Taani põllutöökooli astuda ja seal end agronoomiks koolitada. Ometi läks kõik kavandatust teisiti. 1913 Tartusse jõudnud, oli LJ juba paar nädalat hiljem kinos IMPERIAL trombooni mängimas ja kui mõni kuu hiljem vabanes kino IDEAL orkestris kontrabassimängija koht, oli LJ juba seal. I maailmasõja puhkemise ajal sõitis LJ Peterburi, et end kontrabassi alal sealsete pedagoogide juures täiendada. Puhkenud sõda viis LJ-i aga Vene Balti laevastiku orkestrisse. 1916 õnnestus tal võita konkurss Helsingi filharmoonia orkestri kontrabassimängija kohale. Helsingisse jääb ka LJ-i esimene sooloesinemine (Edvard Griegi "Solveigi laul", A. Raagi andmetel oli LJ-i esimene sooloesinemine 8. ja 9. VI 1918 Tallinnas). Peab ütlema, et LJ-i esimesed etteasted polnud väga menukad. Oma osa oli siin kindlasti asjaolul, et kontrabassisolist oli tol ajal veel kogu maailmas haruldus. 1918. a. algupoolel tuli LJ Eestisse ja mängis ESTONIA ning vahepeal ka VANEMUISE seltsi orkestris. 1919 asus ta tööle kontrabassiõppejõuna vast avatud Tallinna kõrgemas Muusikakoolis. 1921 avanes soodne võimalus minna õppima Berliini Kõrgemasse Muusikaakadeemiasse. See õppeasutus ei suutnud anda midagi märkimisväärset kontrabassi alal, kuid rikastas üldmuusikaliselt . Berliinis olles lõi õitsele LJ-i talent. Suhteliselt lühikese aja jooksul tituleeritakse teda Saksamaa parimaks kontrabassimängijaks, siis juba Euroopa parimaks. 1930 sai ta endale tasuva töökoha Londoni kuulsas SAVOY orkestris. LJ polnud mitte üksnes interpreet ja pedagoog, vaid ka helilooja. Londoni päevil valmisid tema parimad heliteosed: kontsertpala TARANTELLA ja kontrabassikontsert cis-moll.1930. aastate algusse jääb LJ-i läbimurre kontrabassivirtuoosina paljudes Euroopa riikides: Saksamaa, Norra, Rootsi, Soome, Prantsusmaa, Läti ja Leedu. 1932 naasis LJ kodumaale. Siinne publik ei hellitanud teda - ta ei leidnud pidevat ja kindlapalgalist tööd. Töötanud ühe aasta Riia konservatooriumi õppejõuna, siirdus LJ 1934 Ameerika Ühendriikidesse. Asudes elama Bostonisse. Tema teine külaskäik kodumaale toimus 1939. aastal. Selleks ajaks oli Juht saavutanud üleilmse tuntuse ja teda võrreldi S. Koussewitzkyga. LJ alustas  USA-s aktiivset poliitilist tegevust. Asutas Bostoni Eesti Seltsi  olles ise selle  kauaaegne esimees. Võitles kommunistlike väljaannetega kes jultunult moonutasid  näiteks Eesti tegelikku olukorda. LJ tegeles talleomase julguse ja  aususega. Ta keeldus ka NSVL-is esinemisest kuna viimane  okupeeris tema sünnimaad. LJ olid head suhted J. Sibeliusega (üldse Soomega, töötas Helsingis) keda külastas ja kellega tal oli mitmeid kokkupuutepunkte - tüübisarnasus, tugev kehaehitus, ranged näojooned. Suurim ühine näitaja oli aga tahtejõud ja ürgjõulisus, muusikaline geniaalsus. Muusikaajaloolased on vaadeldnud LJ-i eluteed kui tõusu külapoisist maailmakuulsuseks, Bostoni sümfooniaorkestri solistiks. Samas väärib erilist rõhutamist fakt, et kontrabassi Paganiniks ristitu oli sisuliselt iseõppija ja ilma erihariduseta.
L. Juhtil oli kaks soovi: et ta põrm ja kontrabass saaksid nõukogude okupatsioonist vabanenud Eestisse. Esimene soov täitus 1994. aasta 1. juulil, teine jääb ilmselt täitumata. Pärast Ludvig Juhti surma 1957. aastal kolis tema lesk Armanda Juht koos pilliga Floridasse.
Andmed: LUDVIG JUHT JA TEMA KONTRABASS, 2003, Tallinn; S.Vahtre EESTI AJALUGU ELULUGUDES. 101 ..., Tallinn, 1997; p://www.postimees.ee/leht/96/08/09/kultuur.htm

loe lisaks...