Ülo Nugis (1944 – 2011) poliitik ja majandustegelane.

Ülo Nugis (1944 – 2011) poliitik ja majandustegelane.
Sünd. 28.04.1944 Tallinn
Surn. 18.11.2011 Tallinn
Ülo Nugis sündis ja kasvas Tallinnas.  1967. aastal Valgevene Tehnika Akadeemia masinaehituse eriala lõpetanud Ülo Nugis oli aastatel 1967–1974 insener mitmes ettevõttes. Aastail 1974-1980 töötas ta tehase Ehitusdetail direktorina, aastail 1980-1986 juhtis suusavabrik Dünamod. Ajavahemikus 1986-1990 juhtis Ülo Nugis tootmiskoondist Estoplast. Aastatel 1989 kuni 1991 oli ta NSVL ülemnõukogu liige, Eesti Vabariigi ülemnõukogu 1990–1992 saadik ja juhataja, VII riigikogu liige ja esimees, VIII riigikogu ning IX riigikogu liige. Ülo Nugis oli NLKP liige a-il 1973–1990. Ta on olnud Vabariiklaste Koonderakonna, Rahvusliku Koonderakonna Isamaa, Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakonna, Koonderakonna, Erakonna Uus Eesti ning Eestimaa Rahvaliidu liige, aga ka Eesti Kongressi liige 1990–1992, Eesti Komitee liige 1990–1992, Tallinna Linnavolikogu liige.  Ta oli Erakonna Uus Eesti esimees 2001–2003. Ülo Nugis kuulus ka 20. augusti klubisse, mis ühendas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmeid, kes 20. augustil 1991 andsid 69 poolthäält otsusele «Eesti riiklikust iseseisvusest». Riigikogu liikme Paul-Eerik Rummo sõnul oli Ülo Nugisel Eesti iseseisvuse taastamises unikaalne roll: "Nõukogude-aegse tootmisjuhi karastusega oskas ta käigult läbi näha Moskvast kinnimakstud "interrinde" mässajaid ja nende hääletorusid Ülemnõukogus ja kõnelda nendega neile mõistetaval toonil. Töökollektiivide Liidu loomine vastukaaluks üleliidulise alluvusega tehaste organisatsioonile (mille kaudu impeerium 80ndate-90ndate aastate vahetusel siin oma rindejoont hoidis) - see oli suurepärane samm".  Eesti rahva mällu on jäänud pildid Ülo Nugise istungitejuhtimisest. P-E Rummo sõnastab selle nõnda: „Ajalukku jääb Ülo kui Ülemnõukogu viimase juhataja haamrilöök 20. augustil 1991, mis kinnitas Eesti Vabariigi tõusmise poole sajandi pikkusest varjusurmast. Kuid mäletan hästi ka tema kõva häält ja jõulisi haamrilööke VII Riigikogu esimehena, kui protseduurid polnud veel välja kujunenud ja kui parlamendis möllas õige kirju huvide spekter, mis ajuti lähenes kaosele. Mäletan, kuidas Ülo juhtimisviis mul alatasa assotsieerus biitlite lauluga "Bang-Bang Maxwell's Silver Hammer", kuigi Ülo haamer oli pigem raudne kui hõbedane. Et Eesti parlamendikultuur suhteliselt ruttu enam-vähem tsiviliseerituks kujunes, see oli suuresti Ülo kui karmi, aga õiglase esiisa teene."  Riigikogu esimees Ene Ergma meenutas oma järelehüüdes Ülo Nugist kui kindlameelset riigimeest, kes oli taasiseseisvunud Eesti esimesel aastakümnel õige mees riigitüüri juures. „Kõik mäletavad tema ajaloolisi sõnu ja jõulist haamrilööki 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul, mis kuulutasid uue ajastu algust. Riigikogu juhtis ta ajal, mil ehitati Eesti riigi seaduste karkassi ja parlamendisaalis vaieldi uue õigussüsteemi loomise üle. Ülo Nugis on oma nime kirjutanud säravate tähtedega Eesti riigi ajalukku, kolleegid jäävad teda alati mäletama ja meenutama“.
2001. aastal autasustati Ülo Nugist  Riigivapi IV klassi teenetemärgiga.
Ülo Nugis suri pikaajalise haiguse tagajärjel oma kodus.  Kaarli kirikust suundus leinaauto Toompeale, kus tehti peatus Riigikogu hoone ees. Lahkunu mälestuseks oli Toompea lossi hoonel lehviv sinimustvalge heisatud leinalipuna. Sarka kattis 20. augustil 2011 Pika Hermanni tornis lehvinud riigilipp.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; ttps://www.riigikogu.ee/pressiteated/ulo-nugis-saadeti-viimsele-teele/; https://www.postimees.ee/638750/suri-riigikogu-endine-esimees-ulo-nugis; https://www.ohtuleht.ee › Uudised › Uudised | Eesti uudised

 Loe lisaks....