Johannes Kotkas (1915-1998) maadleja

Johannes Kotkas (1915 - 1998) maadleja ja sporditegelane

Sünd.03.02.1915 Kodijärve v.
Surn.08.05.1998 Tallinn

Tartumaalt pärit Johannes Kotkas sündis Kodijärve vallas Metsa talus. Lõpetas Tartu 15. algkooli ja õppis tööstus-majanduskoolis metallitööd. Sporti hakkas tegema 1931, harrastas võimlemist ja tõstmist.  Metallitöö õppimise kõrvalt liitus J K1934. aastal Kalevi maadluse ja tõstmise harrastajatega ning juba järgmisel aastal võttis esmakordselt osa Eesti meistrivõistlustest. 1937. aastal tulid esimesed tõsisemad kordaminekud - JK võitis Eesti esivõistlustel suure eeskuju Kristjan Palusalu järel teise koha nii vaba- kui klassikalises maadluses. Pärast Palusalu sunnitud loobumist sai J K-st Eesti esinumber ja oli ligi 20 aastat maailma parimaid raskekaalumaadlejaid. 1938. aasta Euroopa meistrivõistlustel kodupubliku ees Tallinnas kerkis ta juba kontinendi parimaks, mees kaitses tiitlit järgmisel aastal Oslos. Lootusrikkalt läks J K vastu 1940. olümpia-aastale. 1940. aasta olümpiamängud jäid sõja tõttu ära, NSV Liit okupeeris Eesti ja kehtestas siin Nõukogude võimu. Kui algas sõda Saksamaaga, mobiliseeriti ka JK. Ent ta rakendati tagalatöösse, kus ta sai võimaluse ka sportlikku tegevust jätkata. 1940. aastast oli Kotkas DÜNAMO (hilisema Põhjakotka) liige. 1943. aastal tuli Kotkas N. Liidu meistriks ning seda nii maadluses kui vasaraheites. Pärast sõda määrati Kotkas N. Eesti spordikomitee aseesimeheks, selle kõrvalt jätkas ta ka treenimist-võistlemist. Nii sõja ajal kui ka pärast sõda tuli JK 12 korda NSV Liidu meistriks, kaitses esimestel sõjajärgsetel Euroopa meistrivõistlustel 1947  Prahas tiitlit ning jõudis 37-aastasena lõpuks ka 1952. aasta olümpiamängudele Helsingisse. Spordiringkondades Meie Juhaniks kutsutud vägilane ei jätnud seda kasutamata. Võitnud neli vastast ühtekokku 13 minuti ja 36 sekundiga, krooniti ta HELSINGIS olümpiavõitjaks. J K jätkas maadlemist ja saavutas veel mitu hinnatavat võitu, nagu  maailmameistrivõistluste hõbe ja maailma karika võit. 1960. aastal loobus JK tippspordist, kuid jätkas spordi juures, tegutsedes riikliku vanemtreeneri ja noorte juhendajana pensionieani. 1989. aastal, kui taaselustati EESTI OLÜMPIAKOMITEE tegevus, valiti JK auliikmeks. Kaua aastaid töötas J K ka treenerina, tema panus Eesti maadlusse oli ülisuur, nagu ka auhinnakapp. Nõuk. akal oli JK  saanud Lenini ordeni, Eesti Vab. ajal sai Rahvusvahelise Maadlusföderatsiooni teenetemärgi, ta oli ka Tallinna aukodanik.
V.Panso arvates oli  see 185 cm pikkja 120 kg kaaluv JK väga veart mees kes oma 50 juubeliks oli pidanud 740 matši ja ainult 40 neist kaotanud. Olnud liidu meister ka vasaraheites, võistles sambos ja edukalt kuulitõukes. Tegi ülikond seljas  saltot ja flikflakki, valmistas kõige paremini pikkpoissi. Selles mehemürakas olid liitunud kõik vastandomadused loovaks tervikuks: jõud ja kavalus, lihaste mass ja paindlikkus, vastupidavus ja kiirus, tahe ja võime,  auahnus ja meisterlikkus, raskus ja kergus, taiplikkus ja jonn ja oluliseim- t a l e n t  ja t ö ö.
Andmed: J.L KOTKAS, T.Lääne,Tallinn, 2006; G. Kristjanson. EESTI RASKEJÕUSTIKU AJALOOST; Tallinn,1973;  H. Kermik JAAN JAAGO. Heitlused ....(dokumentaaljutustus), Tallinn 1990; V.Panso PORTREED MINUS JA..., Tallinn, 1975; http://www.spordiinfo.ee/esbl/biograafia/Johannes_Kotkas

Loe lisaks...