Andres Loorits (1869 – 1941) omavalitsustegelane

Andres Loorits (1869 – 1941) omavalitsustegelane
Sünd. 30.11.1869 Holstre v.
Surn.  04.09.1941 Tallinn
AL sündis Viljandimaal käsitöölise (ehitusmeister) paljulapselises peres, otse rukkirabamise ajal. Ema ei rõõmustanud eriti järjekordse uue suu üle. Sündinud poiss oli aga tugev ja terane. AL ristiisa oli tuntud ärkamisaja tegelane ja Aleksandri –kooli liikumise algataja Jaan Adamson, viimane tahtis poissi lapsendada, aga suri ootamatult enne kui seda teha jõudis.  AL õppis Holstre-Pulleritsu vallakoolis, Paistu khk-koolis (siin oli poisi õpetaja helilooja Fr.Säebelmann) ja Põltsamaal  Eesti Aleksandri-linnakoolis, mille lõpetas esimese lennuna 1890. Selle asjaolu üle olid Holstre mehed  eriti uhked, et Holstre poiss oli esimene, kes nende alustatud rahvuslikust koolist  esimese tunnistuse sai, sellega oli ka pois ristiisa J.Adamsoni  unistus täidetud.  AL  õppis veel Varssavis sõjaväe telegraafikoolis. Oli 1891-94  tsaariarmees sõjaväe telegrafistiks-instruktoriks. Hiljem teotses vallakirjutajana  Taageperas ja Suure-Kõpus. Just viimases kohas võttis AL  agaralt osa kohalikkude seltside asutamisest ja juhtimisest. Oma sellealases töös oli ta vastuolus mõisaomanik A.von Strykiga. Samal ajal oli ta ka  Viljandis põllumeesteseltsi abi-esimees 1907-10 ja 1912-14,  ja esimees 1911. . Oli Viljandi harisusseltsi asutaja ja juhatuse liige. AL oli tegev  I II ja III Vene riigivolikogu valimistel. Viljandimaa valdade esindajana võttis osa 1906.a. osa  Liivimaa kubermangunõukogust. 1917.a. märtsirevolutsiooni järel oli AL Viljandimaa valitsemiseks moodustatud ajutise komitee liikmeks (AL tuli Tartus käia, siin sattus vastuollu J.Tõnissoniga, kuna AL pooldas Eestis ühe kubermangu loomist, JT pooldas aga kahte kub-u), hiljem  kohaliku  maakonnanõukogu liikmeks ja maavalitsuse  sekretäriks kust ta aga  enamlaste poolt 1917.a. detsembris tagandati. Enamlased vangistasid ta , viisid ta KRESTÕ vanglasse Petrogradis aprillini 1918. Peale saksa okupatsiooni nev-s, 1918,  korraldas AL  Ajutise Valitsuse ülesandel Viljandi maakonna valitsemist. Ta oli sekretär ja juhatas ühtlasi maakonnavalitsuse rahandus, hiljem admin. osakonda kuni 1921.a-ni. AL oli ka  Asutava Kogu liikmeks esseeride rühmas. AL pettus poliitilises elus lokkava erakondlikkuse, üksteise materdamise ja väiklase nääklemise õhkkonnast. Ta taandus avalikust poliitilisest elust1922, astudes siseministeeriumi teenistuses, oli ministeeriiumi admin. osak. omavalitsusasjade juhataja abi 1926-31, seejärel maa-asjade juhataja kuni pensionile minekuni 1935.a. Oli omavalitsuste osakonna nõunik 1935-36.. AL oli ka  E-Maaomavalitsuste Liidu peasekretär ja liidu nõunik 1936.a-ni. AL oli vaatamata politilistele kirgedele  lugupeetud ja tunnustatud oma erapooletuse, aususe ja suure asjatundlikkuse tõttu omavalitsuse alal. AL on avaldanud tuumakad raamatud VALLAOMAVALITSUSTE VÕIMKOND JA KOHUSED (1922), VALLAOMAVALITSUSTE ARVEPIDAMINE (1928) OMAVALITSUSTESSE PUUTUVATE SEADUSTE, MÄÄRUSTE JA KORRALDUSTE JUHT (1929). Kirjutas  ka POSTIMEHES ja oli  ajakirja  MAAOMAVALITSUS toimetaja a-st 1936.
AL abiellus 1898.a. kohaliku kõrtsimehe tütre Liisa Leesment´iga. Neile sündis kolm poega : Aleksander L, ajakirjanik, muusikateadlane ja kodu-uurija,  teine poeg Oskar L, Eesti tuntuim folklorist,  esimene rahvaluule doktor TÜ-s, emigreerus 1944.a. Rootsi. Kolmas poeg oli  Artur. Õppis TÜ-s geograafiat ja keemiat, töötas kaua Haridusmin-s, Loodusmuuseumis, siis aga isikukultuse ajal töötas müürsepana, kust siirdus pensionile.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV,   EBL täiendusköide, Tallinn/Tartu, 1940;

Artur Loorits (1902 – 1968) ametnik,  VRI/3
Sünd. 23.09.1902 Suure-Kõpu v.
Surn. 31.05.1968 Koluvere
Artur sündis Viljandimaal Suure-Kõpu vallakirjutaja peres. Õppis Suure-Kõpu Supsi vallakoolis, Tartu Aleksandri gümnaasiumis ja  Viljandi reaalgümnaasiumis, kust siirdus vabatahtlikult 23. detsembril 1918 Vabadussõtta. Teenis Viljandi vabatahtlikkude pataljonis, hiljem Viljandi kooliõpilaste roodus ja Viljandi-Pärnu kooliõpilaste pataljonis.  Ta võitles lahinguis Punaarmee ja Landeswehri vastu Viljandimaal Helme piirkonnas ning Lätimaal. Oktoobris 1919. vabastati ta sõjaväeteenistusest. Hinnates sõjalisi teeneid, mis Viljandi kooliõpilaste roodu reamees Arthur Loorts Eesti Vabariigi vastu üles näidanud 24. mail 1919 a. Rantseni alevi all osutatud lahingus, anti temale  VR I/3. Lisaks sai autasuks prii kooli kõrgkooli lõpetamiseni. Peale sõda õppis ta a-il 1921-1930 Tartu Ülikoolis matemaatika-loodusteaduskonnas ja õigusteaduskonnas, seda lõpetamata.  Ta oli  EÜS Ühenduse ja  EYS Veljesto liige.  Ta töötas ametnikuna Eesti Maapangas, alates 1932.a-st haridus-ja sotsiaalministeeriumis, siis aga  koolivalitsuses abisekretärina. Ta oli  1933.a.  ESTP Tallinna ühingu ja revisjonkomisjoni ning a-il 1937-1940 Viljandi Pärnu Kooliõpilaste Pataljoni Seltsi liige. Peale Eeesti okupeerimist Punaarmee poolt  1940.a.  ENSV hariduse rahvakomissariaadi plaani-ja finantsosakonna referent.  Saksa ajal oli Eesti Omavalitsuse  haridusdirektooriumi arhiivinduse ja muuseumide referent ning algkoolide inspektor.  Kui Eesti punavägede poolt taasokupeeriti 1944.a. siis oli ta ENSV hariduse rahvakomissariaadi muuseumide sektori inspekor. 1945.a. oli ta  loodusteaduste muuseumi teadussekretär, hiljem aga geoloogiaosakonna juhataja. 1950.a. septembris ta vallandati töölt kui VR kavaler. Teotses ehitustel müürsepa ja brigadirina. Närvihaiguse tõttu oli mitmel korral ravil, viimaks oli  esimese grupi invaliid. Ta asus elama 1967.a suvel  Koluvere invaliiduidekodusse. Artur Loorits suri 31. mail 1968 Haapsalu rajooni Kullamaa külanõukogu Koluvere invaliidide kodus.
Artur Loorits oli vallaline. Tema isa Andres  Loorits oli Asutava Kogu liige ja tuntud omavalitsustegelane,  vend Oskar Loorits oli  maailmamainega folklorist ja usunditeadlane, vend Aleksander ajakirjanik ja tuntud kodu-uurija.
Andmed: Autorite kogu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“,  Viljandi, 2016;  M.Vilbaste TLM kodu-uurimise ringi BT, Tallinn, 2000; M.Kask isikl. kogutud andmed;