Heino Elleri(1887-1970)

Heino Elleri haud. Loe lähemalt...

Heino Eller (1887 - 1970) helilooja

Sündinud 07.märtsil 1887 Tartus

Surnud 16.juunil 1970 Tallinnas

Sündis Tartus muusikalembeses peres. Emal oli hea lauluhääl, isa meisterdas nooruses ise viiuleid ning mängis külapidudel ja pulmades, laulis "Kalevala" meeskvartetis, tegeles aktiivselt VANEMUISE seltsis. Ka pere kõik teised lapsed olid musikaalsed. Tema esimesed muusikakogemused olid enamasti seotud viiuli- ja kitarrimänguga. 12-aastasena hakkas ta viiulitunde võtma VANEMUISE esiviiuldaja  Samuel Lindpere juures. 1902.aastast, kui ta õppis Tartu Reaalkoolis, õpetas teda Tartu saksa orkestri "Stadtkapelle" kontsertmeister Eduard Wähner.
Oluliselt mõjutas teda 1905.aastal Tartu Reaalkooli muusikaõpetajaks saanud Rudolf Tobias: Eller mängis tema juhendatavas keelpillikvartetis ja orkestris ning võttis temalt ka eratunde. 1907.aastal astus ta Peterburi Konservatooriumi viiuli erialale, kuid käevigastuse tõttu pidi vahetama eriala ning õppis Peterburi Ülikoolis õigusteadust. 1920.aastal lõpetas ta Peterburi konservatooriumi mitte enam viiuli, vaid kompositsiooni erialal. Lõputööks 1920.aastal oli 1.klaverisonaat, mille eksamil esitas Artur Lemba. Õpinguaastaist pärinevad ka tema esimesed tuntud helitööd. Sügisel 1920.aastal kolis Eller koos abikaasaga Tartusse ja nad hakkasid tööle Tartu Kõrgemas Muusikakoolis: tema kompositsiooni- ja muusikateoreetiliste ainete ning Anna Eller klaveriõpetajana. Tema tõhusa töö tulemusel kujunes niinimetatud Elleri Tartu koolkond. Tema teoseid mängiti nii Tartus kui ka Tallinnas.
Ta tegi mitmeid välisreise Pariisi, Viini, Zürichisse, Riiga, Varssavisse ja Viini.
1940.aastal pakuti talle kompositsiooniprofessori kohta TALLINNA KONSERVATOORIUMIS ning Ellerid kolisid pealinna. 1941.aastal alanud sõda seiskas aga kõik tööd rohkem kui kolmeks aastaks. 1942.aastal tabas teda ränk löök - hukati tema juuditarist abikaasa Anna. Järgneval paaril aastal komponeeris Eller väga vähe. Pärast sõja lõppu 1945.aastal jätkas Eller tööd õpetajana ja ka heliloojana. Kuid siis järgnes mõõn: 1949.aastal vallandati ta konservatooriumist ning peaaegu kogu tema sõjaeelne looming seati kommunistliku režiimi poolt põlu alla kui "formalistlik ja kodanlik-natsionalistlik". 1950.aastate keskpaigaks oli kõige pingelisem aeg möödas ja Eller võis jätkata tööd konservatooriumis, kus töötas kuni oma surmani.
Tema loomingus on ligi 300 peamiselt instrumentaalset teost. Tema tuntumate teoste hulgas on orkestriteosed „Kodumaine viis", „Koit", „Videvik"; klaveri- ja viiulipalasid. Tema teosed on enamasti lüürilise, tasakaalukalt jutustava väljenduslaadiga, sageli on neisse põimitud rahvaviise - ta on eesti rahvuslikus stiilis instrumentaalmuusika rajaja.
 Ta oli väga tugev, nõudlik pedagoog, tema klassist on tulnud enamik tuntumatest eesti heliloojatest: Tartu perioodil Eduard Tubin, Eduard Oja, Tallinnas on tema juures õppinud Jaan Rääts, Arvo Pärt, Lepo Sumera Villem Kapp, Kaljo Raid ja Roman Toi ja teised. Elleri 50-aastasele erakordselt heal tasemel pedagoogitööle võlgneme praeguse eesti muusika kõrge taseme. 1971.aastast kannab Elleri nime Tartu muusikakool.
 1987. a. rajati EH-le mälestussammas Tallinnasse.

Andmed: www.tmk.ee/uldinfo/ajalugu/heino-eller