Veljo Ranniku (1934 – 2012) loodus- ja keskkonnakaitsja, muinsuskaitse- ja ühiskonnategelane

Veljo Ranniku (1934 – 2012) loodus- ja keskkonnakaitsja, muinsuskaitse- ja ühiskonnategelane
Sünd. 27.06.1934 Võsu
Surn.  21.08.2012 Tallinn
Veljo Ranniku  sündis Võsul,  selja taga mets ja ees meri, imepärases suvituskülas. Tema ema Liisa oli juuksur ja õpetas ka tüdrukuid juuksuriteks välja. Aga isa Avo tegeles lihaäriga ja ei pidanud vajaduse korral paljuks ise leti taga seista. Tõsine mees, pärast Vabadussõda erru jäänud sõdur. Pere elas natuke aega ka Tapal, koolis hakkas Veljo 1942. aastal käima Tartus. Pere elas Supilinnas. Pärast sõda jäi Veljo ikka Tartusse kooli – kuni 50ndate alguseni. Koolis valitsesid rahvuslikud meeleolud, tekkis rahvuslik liikumine, selles osales ka Veljo.  Ta sai 15-aastasena  §58.  järgi (kodumaa reetmine) oma 25 aastat kätte ja saadeti Siberisse.Viis aastat istus ära, siis amnesteeriti ja  Pagari tänava kaudu astus lõpuks vaba inimesena ellu tagasi. Õppima asus Tartu 1. töölisnoorte kooli, vanasse nn VIDEVIKKU.  Seal oli  isegi õpilaskomitee esimees. Keskhariduse sai kätte, aga ülikooli ajalugu õppima teda ei võetud, sinna sobisid ideoloogiliselt kindlamad poisid. Pärast kooli lõpetamist oli kommunaaltöötaja, alguses kojamees: päeval tegi majavalitsusele ehitus- ja remonditöid, hommikuti pühkis tänavaid. Peagi õnnestus Veljol vangiriided vahetada normaalsete rõivaste vastu. Oli mõne aja ka maamõõtjate juures latipoiss. Tartus jõudis lõpuks olla isegi rajooni vanem-arhitekt ja mõnda aega koguni kommunaalosakonna juhataja. Kuni lõpuks Heino Luik kutsus teda Tallinna looduskaitset tegema: kõikidesse metsamajanditesse tuli luua looduskaitseinspektori koht. Velj Ranniku oli Eesti NSV esimene maakondlik looduskaitseinspektor ja pidi aitama Luigel looduskaitsetööd korraldada. Tookord olid kõikides rajoonides täitevkomiteede juurde loodud looduskaitsekomisjonid. Arhitektitöö tõttu sattus selle komisjoni etteotsa, tema  pidi ju maastikuprobleemidega kursis olema. Tallinnas tuli juba maakondlik looduskaitsesüsteem luua: leida mehed, mõelda neile välja töö, natuke juhendada. Veljo  töötas 1961–63 Tartu rajooni TSN TK-s, aastast 1963 looduskaitse alal. 1966.a-st oli  Tallinnas  ENSV metsamajanduse- ja looduskaitseministeeriumis, hilisemas keskkonnaministeeriumis,  juhtametnik. Korraldanud Eesti maastike ja parkide kaitset ning mõisasüdamete hoidu,  tegeles  mõisate arhitektuuri ja planeeringutega, pargid kuulusid muidugi lahutamatult sinna juurde. Veljo on  osalenud kaitsealade loomisel ning ranna- ja kaldakaitse seaduse väljatöötamisel, vaadanud läbi loodust muutvaid projekte. Õpetanud ühiskondlikke looduskaitseinspektoreid ja giide, olnud TPÜ looduskaitse ja kultuuriloo lektor. Propageerinud looduskaitset ajakirjanduses, sh. raadios ja televisioonis. Looduskaitsetahk Eesti Raadios kandis nime LOODUSE KAITSEL, OSOON  jpm.  Juhendanud kultuuriloolisi ja loodusekskursioone, eelkõige Looduse Omnibussile, aga oli ka palju teisi tellijaid. Eesti Looduskaitse Seltsi (1966) ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi (1987) asutajaliige. ENSV teeneline looduskaitsja (1989). Autasustatud ENSV suure looduskaitsemärgi, Valgetähe teenetemärgi V klassi (1998) ja Eerik Kumari preemiaga (2000).
Veljo Ranniku oli suurte teadmistega,  tundis Eestimaad täielikult, huvitava jutu  ja hea kõneanniga loodus –ja kultuuritutvustaja. Enamasti olid ta kuulajad keskealised ja ka vanem rahvas, nende hulgas oli  seltskonnas ikka mõni inimene, kes oli reisi sihtkohast pärit, kes oskas mingi nüansi juurde rääkida ja kellele see käik oli topeltelamus, kui sai oma kodukandist läbi sõita. Veljo jaoks oli see vastastikune rikastumine. Armastas reisida ka väljaspoole Eestit, suveniirideks tõi kaasa seinataldrikuid, millel peal mingi iseloomulik pilt ja koha nimi. Tunnustatud looduskaitsemees Veljo Ranniku leidis,  et  linnastuva eestlase jaoks on maakodu ning võimalus minna seenele ja marjule väga oluline. Eestlane pole korilane klassikalises mõttes, talle on metsa minek eelkõige mõnu. On väga tähtis, et see võimalus säiliks. Suurepärane, et meil on nüüd puhkekohti ja turismitalusid, et me kõik jääksime natuke maainimesteks.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; www.eestiloodus.ee/artikkel2211_2191.html

loe lisaks...