Otto Tief (1889 – 1976) poliitik, EV peaministri asetäitja ja siseminister,VR II/3

Tief, Otto VR II/3, kapten, valitsusjuht. 
 

Otto Tief  (1889 – 1976) poliitik, Eesti Vabariigi peaministri asetäitja ja siseminister,VR II/3

Sündinud 14.08.1889 Rapla vallas
Surnud 05.märtsil 1976 Ahjal
Sündis Raplamaal Uuskülas. Õppis Tallinnas, siis Pihkvas ning Venemaa pealinna ülikoolis. Ta oli  korporatsiooni ROTALIA asutajate hulgas ja  jäi selle korporatsiooniga seotuks elu lõpuni. Temast sai poliitik ja jurist. I Maailmasõja hakul koolitati ta ohvitseriks.    Temast sai Vabadussõja-aegne KALEVLASTE MALEVA pataljoniülem. Sõjas paistis silma  lahinguis Landeswehri vastu, ta sai kapteni auastme ja Vabadusristi. Sõjast  naasnuna lõpetas Tartus juuraõpingud. Põllumeestekogude asunike tiiva liikmena oli tal oluline roll maareformi läbiviimisel. Oli mitmel korral RIIGIKOGU liige. Oli üheks, kes  algatas KAITSELIIDU  taastamise. Abiellus ja peres oli neli last.   
Ta  rajas oma Jaanika talu baasil kolhoosi, kuid heideti kolhoosist välja. Saksa okupatsiooni ajal sai ta oma Jaanika talu tagasi, aga see oli ajutine. Erakondade ja vastupanugruppide esindajatest oli moodustatud Tallinnas koordineeriv vastupanukeskus, mis nimetati Eesti Vabariigi Rahvuskomiteeks. Selle tegevusse koopteeriti välisliikmeid ja kodumaalt Richard Övel ning Otto Tief, kes valiti uueks esimeheks. Osa Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liikmeid eesotsas Jüri Uluotsaga moodustasid 11 liikmelise Vabariigi Valitsuse, kus peaministri Jüri Uluotsa asetäitja oli Otto Tief. Tegelik juhtimine langeski Otto Tiefi õlule. 19.septembril 1944.aastal kuulutas Otto Tiefi põrandaalune valitsus välja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise. Ta kandis ette Rahvuskomitee Väliskeskuse kirja alusel koostatud deklaratsiooni, kus teatati Rahvuskomitee likvideerimisest ja uue valitsuse tegevusse astumisest. Valitsuse esimeseks sammuks oli iseseisvuse taastamise deklaratsiooni avaldamine, nõuti kõigi võõrvägede lahkumist Eestist. Samuti avaldati protesti Nõukogude Venemaa poolt teostatava vägivaldse okupatsiooni vastu. Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp, püüti korraldada ka Tallinna sõjalist kaitsmist. Professor Jüri Uluots lahkus Eestist. Kord oli Tallinnas käest kadunud ja linn muutumas eikellegil innaks.  Sellises olukorras polnud valitsusel linnas enam midagi teha ja suurem osa selle liikmetest lahkus Tallinnast. Otto Tief koos Helmut Maandi, Jaan Maide ja Juhan Reigoga jäid esialgu Tallinna, lootes linnas korra taastamiseks veel midagi ära teha, kuid see  ei õnnestunud ja ta koos kaaslastega lahkus Tallinnast 22.septembri hommikul. Paar-kolm tundi hiljem sisenesid linna esimesed Nõukogude tankid. Valitsus sai uuesti kokku Riisipere-Nissi kandis.  Sealt liiguti koos edasi Puise randa Matsalu lahe suudmes, kuhu pidi saabuma kiirpaat, mis jäi aga saabumata. 25.septembril tegi ta valitsuse liikmetele ettepaneku laiali minna. Ta läks koju, kus pühendus igapäevastele talutöödele. Temast sai mõneks ajaks isegi Voentorgi ehk sõjaväekaubastu abimajandi juhataja. Ta arreteeriti 1944.aasta 10.oktoobril1944 oma kodus. 3.juulil 1945.aastal mõisteti ta NSVLÜlemkohtu Sõjakolleegiumi poolt koos teiste valitsusliikmetega süüdi riigivastases tegevuses. Karistuseks sai ta 10 aastat vanglat ja viis aastat kodanikuõiguste kitsendamist. Tema vangla-aastad möödusid Siberis ja Kasahstanis. 1956.aasta maikuu viimasel päeval saabus vangilaagri üle elanud ja erisundasumisel olnud Otto Tief tagasi kodumaale. 1958.aastal lahkus ta Eestist, sest talle ei antud pidevat elamisluba ja ta kolis Ukrainasse. Oma 86 eluaastast umbes 40 elas ta võõrsil. Ta elas Lätis Ainažis (Heinastes), Karagandas, Mospinos, Peterburis, Pihkvas, Riias, Tallinnas, Tartus, Valgas ja mujal.Otto Tief oli teotsenud  ministrina, parlamendisaadikuna, abimajandi juhatajana, abiprokurörina, kohtu-uurijana, advokaadina, ehitajana, haiglasanitarina, kolhoosnikuna, öövahina, tuletõrjujana, tehasetöölisena, maamõõtjana. 
1968.aastal kirjutas ta testamendi, kus soovis saada maetud Metsakalmistule oma  sõbra Arnold Susi lähedusse või vennapoja Richard Tiefi platsile. Julgeolek ei lubanud aga matmist ei Arnold Susi ega Richard Tiefi platsile Metsakalmistul. Lõpuks nõustus julgeolek tema matmisega Pärnamäe kalmistule. 1993.aastal sai tema testamendi soov täidetud. Ta maeti ümber Tallinna Metsakalmistule Arnold Susi hauaplatsi lähedusse. 22.septembril 2012.aastal, vastupanuvõitluse päeval, avati Tallinnas Metsakalmistul mälestusmärk nimeta haudadesse jäänud Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgematele riigiametnikele. 
Otto Tiefi pere, abikaasa ja lapsed, vanim 16aastane ja noorim kaheksakuune, pandi ühel 1944.aasta augustiööl paati ja saadeti Rootsi. Oma naist ja poega ei näinud ta enam kunagi. Abikaasa suri 1956.aastal Rootsis. Kolm tütart jõudsid lõpuks USAsse. Nad on seal praegugi, poeg on siit ilmast lahkunud. 
Vaevalt nädala tegutsenud Otto Tiefi valitsus oli ametis ühel kõige traagilisemal ajal Eesti ajaloos. Tema valitsusel jäi meeleheitlikuks katseks päästa 1944.aastal sõjamöllus Eestile iseseisvus, aga see ebaõnnestus. Tema valitsuse olemasolust sai 1991.aastal Eesti riikliku iseseisvuse taastamise üks kaalukamaid alussambaid. Tema valitsuse tähtsus seisneb Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse katkematus kandmises, aga veel enam ehk selles, et lootusetus olukorras leiti meelekindlust taastada korraks Eesti  iseseisvus. 
Andmed: I.Paavle„Õiguse ja omariikluse eest : Otto Tief (1889–1976)“, Tallinn, 2014; A.Susi „Võõrsil vastu tahtmist“, Tallinn/Saksamaa, 2011; Autorite kogu „Eesti Vabaduse  Risti kavalerid,  Tallinn, 2016;; Korp! Rotalia „Otto Tief ja 1944.a. vahevalitsus“, Tartu, 2006; M.Laar  „Eesti suured armastuslood“, Tallinn, 2017;  „Tõotan ustavaks jääda....Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992“, Tartu, 2004; M.Saueauk „Postimees“, Tallinn/Tartu, 18.09.2019;

 Loe lisaks...

 Jaan Maide  (1896 – 1945)  sõjaväelane/sõjaajaloolane, VR II/3, O.Tiefi valitsuses sõjavägede ülemjuhataja
Sündinud 30.mail1896 Abja vallas
Surnud 10.augustil1945 Moskvas
Sündis  Pärnumaal  Abja vallas Tõlla talus möldri peres. Hiljem asuti elama Vana-Kariste  valda. Õpinguid alustas  Vana-Kariste vallas  Muku vallakoolis, Halliste kihelkonnakoolis, üldõpingud lõppesid Pärnu linnakoolis. Edasi suundus ta  Kiievi lipnikekooli. Täiendas ennast veel  alalisväe ohvitseride kursustel ja kindralstaabi kursustel. Võeti I Maailmasõtta, teenis Läti kütipolgus. Vabadussõjas oli 6.jalaväepolgu rooduülem. Osales lahinguis Punaarmee ja Landeswehri vastu Pärnmaal ja Lätis ning Pihkva ja Narva rindel. Sai autasuks Pärnumaal Voltveti või  Järve talu. Teenis Kindralstaabi Valitsuse ranna-, õhu- ja sisekaitse staabis. Oli Kindralstaabi I osakonna ülema kohusetäitja, Kaitseliidu peastaabi ülem, kujundas koos Johan Orasmaaga Kaitseliidust massiorganisatsiooni. Oli Tapal 1.soomusrügemendi ülema kohusetäitja, määrati 4.diviisi ülemaks. Olnud ajakirja „Kaitse  Kodu!“ vastutav toimetaja. Kuulus mitmeisse isamaalistesse ja ühiskondlikesse seltsidesse ja liitudesse. Oli raamatute „Ülevaade Eesti Vabadussõjast 1918-1920“ ja „6 jalaväepolk Vabadussõjas 1918-1920“ autor ja kaasautor.  Tal on olnud palju auastmeid, ta on enim aumärke, ka välismaiseid, saanud Eesti ohvitsere, sealhulgas Vabadusristi II liigi 3. järk. On kirjutanud mitmeid teoseid sõjaajaloo alalt.
Oli Politsei ja Omakaitse valitsuse 3.osakonna juhataja ja juhataja ja peavalitsuse  ülema abi. 
18.septembril 1944aastal määrati Sõjavägede Ülemjuhatajaks kolonel Jaan Maide, kes 21.septembril ülendati kindralmajoriks. Ta arreteeriti 26.oktoobril 1944.aastal Harjumaal Riisipere vallas Munalaskme külas Kaasiku talus. Ta lasti maha Moskva Butõrka vanglas 10.augustil 1945.aastal. 
Jaan Maide keeldus kirjutamast armuandmispalvet, ta arvas, et surmaotsused asendatakse tollal vangistusega. 
Jaan Maide esimene abikaasa oli naiskodukaitse tegelane  Friederike-Aurelie, kes suri 1939.aastal. Nende  ühine tütar Fiametta-Vivian küüditati. Teine abikaasa Marta-Maria ja tütar Mare-Anne küüditati.  Nad vabanesid 1951.a. 
Vastupanuvõitluse päeval 22.septembril 2012.aastal avati Tallinnas Metsakalmistul mustast graniidist kenotaaf nimeta haudadesse jäänud Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgematele riigiametnikele. Nende hulgas ka Jaan Maidele. Riigimeeste nimede alla on graveeritud M.Underi luuleread:“ Ma tean, su tegu kaalub sinu vaeva. See on nendest, mida aeg ei söö“.
Andmed:  A.Susi „Võõrsil vastu tahtmist“, Tallinn/Saksamaa, 2011; Autorite kogu „Eesti Vabaduse  Risti kavalerid,  Tallinn, 2016;..; Korp! Rotalia „Otto Tief ja 1944.a. vahevalitsus“, Tartu, 2006; I.Paavle„Õiguse ja omariikluse eest : Otto Tief (1889–1976)“, Tallinn, 2014;  „Tõotan ustavaks jääda....Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992“, Tartu, 2004;

 loe lisaks...

Juhan Reigo ( kuni 1937 Johannes Reinart) (1906 – 1945) jurist,  O.Tiefi valitsuse  sisekaitseülem 
Sünd. 04.01.1906 Varbola v.
Surn. 04.10.1945 Tallinn
Sündis Harjumaal Hiietse (Nissi?) külas 8-lapselises perekonnas. Tema isa oli  seltsitegelane ja põllumees. Õppis Nurme algkoolis Riisiperes, jätkas õpinguid Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumis. Ta õppis Tartu Ülikoolis õigusteaduskonna majandusosakonnas ja majandusteaduskonnas, mille lõpetas ning aastatel õigusteaduskonnas. Akadeemiliselt kuulus ta  Üliõpilasseltsi Liivikasse. Asus tööle Maapanka ( põllupidajate Ühispank?), kus töötas ja õppis ta  kuni Eesti okupeerimiseni punavõimude poolt. Töötas Eesti Tarbijate Kooperatiivide Liidu finantsosakonna juhatajana, hiljem peainspektorina. Kuulus varem uuspõllumeeste parteisse, aga enda sõnul oli ta parteitu. Ta oli abielus.  Kuulus mitmesse ühiskondlikku seltsi ja liitu.
Ta oli alates 1942.aastast rahvusliku vastupanuorganisatsiooni " Vaba Eesti Võitlusrühm" liige, mis  oli Eesti Tarbijate Kooperatiivide Keskliidu juhtivtöötajate poolt 1942.aasta augustis moodustatud vastupanuorganisatsioon, mis andis Tallinnas välja põrandaalust ajalehte „Vaba Eesti". Ajaleht oli fašismi-, samuti ka kommunismivastane. Ta oli Eesti Vabariigi Rahvuskomitee sekretär.  Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liikmeid eesotsas Jüri Uluotsaga moodustasid 18.septembril 1944.aastal Tallinnas 11 liikmelise Vabariigi Valitsuse. Eraldi käskkirjadega nimetati ametisse tähtsamad riigiametnikud ja sisekaitseülemaks sai Juhan Reigo. Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi järjepidevuse püsivust ning riigi neutraalsust käimasolevas sõjas. 21.septembriks oli kord Tallinnas käest kadunud ja linn muutumas eikellegil innaks. Sellises olukorras polnud valitsusel linnas enam midagi teha ja suurem osa selle liikmetest lahkus Tallinnast. Paar-kolm tundi hiljem sisenesid linna esimesed Nõukogude tankid. Valitsus sai uuesti kokku Riisipere-Nissi kandis. Edasi liiguti Puise randa, kuhu pidi saabuma Rootsist päästepaat, mis aga ei saabunud. Juhan Reigo läks edasi Tallinna, elades seal Jüri Oja nime all  ühe vana sõbra korteris. Ta arreteeriti punavõimude poolt 22. novembril 1944.aastal. Teda ja Endel Inglistit töötlesid väga karmilt  algul Leningradi rinde SMERŠ-i juhtivad tšekistid, sealhulgas  SMERŠ-i ülem kindralleitnant Bõstrov,  kes alles hiljem andsid kriminaalasja üle Eesti NSV NKGB-le. Tallinnas lõpetati tema ja teiste uurimistoimik 4 mail 1945.aastal. Moskvasse NKGB II Peavalitsusse saadetud kirjas nõuti surmaotsust neljale uurimisalusele - Juhan Reigole, Endel Inglistile, Voldemar Sumbergile ja Richard Övelile. Moskva erinõupidamine küll pehmendas karistusi, kuid  Juhan Reigo ja Endel Inglisti surmaotsus jäeti jõusse ning 4.oktoobril 1945.aastal lasti nad Patarei vanglas maha. Rootsis elav Vineta Reigo sai oma abikaasa saatusest teada alles 45 aastat hiljem. Nendel oli tütar Anne-Reet ja poeg Jaak, kes elab Rootsis. Juhan Reigo matusepaik  jääb vist igavesti teadmata.  
Vastupanuvõitluse päeval 22.septembril 2012 avati Tallinnas Metsakalmistul mustast graniidist kenotaaf nimeta haudadesse jäänud Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgematele riigiametnikele. Nende hulgas ka Juhan Reigole. Riigimeeste nimede alla on graveeritud M.Underi luuleread:“ Ma tean, su tegu kaalub sinu vaeva. See on nendest, mida aeg ei söö“.
Andmed: I.Paavle„Õiguse ja omariikluse eest : Otto Tief (1889–1976)“, Tallinn, 2014; A.Susi „Võõrsil vastu tahtmist“, Tallinn/Saksamaa, 2011;  Korp! Rotalia „Otto Tief ja 1944.a. vahevalitsus“, Tartu, 2006;   „Tõotan ustavaks jääda....Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992“, Tartu, 2004;

 loe lisaks...

Endel Inglist (1906 – 1945) Otto Tiefi valitsuse riigisekretäri asetäitja
Sündinud 23.septembril 1906 Ambla vallas
Surnud 04.oktoobril 1945 Tallinnas
Sündis Järvamaal  Räsna külas 5-lapselises perekonnas. Tema isa Karl Inglist kuulus Eesti Vabariigi loojate hulka ja oli Asutava Kogu liige. Pärast sai isast tehaseomanik. Õppis Ambla gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis õigusteadust, hiljem majandusteadust, seda lõpetamata, kuna siirdus ärijuhiks Tallinna. Oli üliõpilasseltsi „Ühendus“ liige. Töötas Eesti Tarvitajateühisuste  Keskühisuse ametnikuna. Kuulus kuni erakondade keelustamiseni sotsialistide erakonda. Viimati Eesti Tarbijate Kooperatiivi Keskliidu keskbaasi direktor. Oli rahvusliku vastupanuorganisatsiooni Vaba Eesti Võitlusrühm asutajaliige, mis oli Eesti Tarbijate Kooperatiivide Keskliidu juhtivtöötajate poolt moodustatud vastupanuorganisatsioon, mis andis Tallinnas välja põrandaalust ajalehte „Vaba Eesti". Kuulus selle tuumikusse juba enne aprilliarreteerimisi. Ta juhtis selle Propagandabürood, viibis Riias ja oli ka Balti koostöö üks initsiaatoreid. 18.septembril 1944.aastal Tallinnas moodustas Otto Tief 11 liikmelise Vabariigi Valitsuse, mille käskkirjadega nimetati ametisse tähtsamad riigiametnikud ja ka riigisekretäri asetäitja Endel Inglist. 21.septembril oli kord Tallinnas käest kadunud ja linn muutumas eikellegil innaks. Sellises olukorras polnud valitsusel linnas enam midagi teha ja suurem osa selle liikmetest lahkus Tallinnast. 22.septembril sisenesid linna esimesed Nõukogude tankid.  Endel Inglist Rootsi põgeneda ei kavatsenud, sest naine koos lastega ei tahtnud Eestist lahkuda. Ta varjas  end nõuk. okupatsioonivõimude eest  kodutalus Piiri külas Sauel. Arreteeriti seal 11.detsembril 1944.aastal. Viimasel ülekuulamisel 21.aprillil 1945.aastal küsis uurija Naumov Endel Inglistilt, kas ta peab ennast kodumaa reeturiks. Ta vastas, et Nõukogude võimu kehtestamist Eestis ja astumist NSV Liidu koosseisu ma ei tunnistanud varem ega tee seda ka praegu ning seetõttu oma tegevust Eestis kodanlik-demokraatliku korra kehtestamiseks ja NSV Liidust lahkulöömiseks ei pea kodumaa reetmiseks, sest pean oma kodumaaks kodanlik-demokraatlikku Eestit. Teatan sellest täiesti teadlikult ja ei ütle mitte kunagi ega mitte mingitel tingimustel lahti oma sotsiaaldemokraatliku partei ideedel rajanevatest vaadetest."
Teda süüdistati selles, et olles veendumustelt Eesti kodalik natsionalist, on vaenulik Eestis kehtestatud nõukogude võimule, elades  ajutiselt sakslaste poolt okupeeritud Eesti NSV territooriumil, reetis ta oma kodumaa. Asutas nõukogude vastase natsliku organisatsiooni Vaba Eesti Võitlusrühm, kuulus moodustatud kodanlik-natsionalistlikku valitsusse ja püüdis peale Eesti vabastamist välismaale põgeneda,  et jätkata seal võitlust NSVL vastu. Selle  absurdse süüdistuse eest määrati  talle NSVL erinõupidamise otsusega 28.augustil 1945.aastal surmanuhtlus koos kogu vara konfiskeerimisega.Ta hukati Patarei vanglas  04.oktoobril 1945.aastal. 
Tema abikaasale teatati aga NSV Liidu julgeolekust väljaantud  tõendiga, et ta suri 4.oktoobril 1945.aastal "kopsupõletikku".  
Vastupanuvõitluse päeval 22.septembril 2012 avati Tallinnas Metsakalmistul mustast graniidist kenotaaf nimeta haudadesse jäänud Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgematele riigiametnikele. Nende hulgas ka Endel Inglist`ile. Riigimeeste nimede alla on graveeritud M.Underi luuleread:“ Ma tean, su tegu kaalub sinu vaeva. See on nendest, mida aeg ei söö“.
Andmed: Otto Tief (1889–1976)“, Tallinn, 2014; „Tõotan ustavaks jääda....Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992“, Tartu, 2004; www.geni.com/ Andmed: Korp! Rotalia „Otto Tief ja 1944.a. vahevalitsus“, Tartu, 2006; I.Paavle„Õiguse ja omariikluse eest : people/Endel-Inglist/6000000011937012888; M.Kask isikl. mälestused;

 Loe lisaks....

Hugo Pärtelpoeg (1899 - 1951) jurist, Otto Tiefi valitsuse  rahaminister
Sündinud  07.veebruaril 1899 Kuremaa vallas
Surnud 29.aprillil 1951 Irkutski (Omski)? obl., Ozjorlagis
Sündis Tartumaal  Soomevere külas. Tema isa August Pärtelpoeg oli pärit Laiuse maakonnast ja oli Kuremäe mõisa aednik. Tulles Tallinna töötas ta mitmes koolis puidutöö õpetajana. Sai alghariduse Tallinna Rahvaülikoolide Seltsi kõrgemas koolis  (College),  hiljem õppis Tallinna kaubanduskoolis. Õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Oli üliõpilasseltsi „“Ühendus“ liige ja hiljem esimees. Töötas Vene-Balti tehastes ametnikuna. Võttis osa Vabadussõjast Tallinna I kaitsepataljonis. Töötas ametnikuna Kaubandus-tööstusministeeriumis. Oli vandeadvokaat Rein Eliaseri abi. Oli Eesti Panga juriskonsuldi  abi ja juriskonsult ning vandeadvokaat. Ta oli  Eesti Panga direktori kohusetäitja ja Pikalaenu Panga nõukogu liige. Oli Eesti Panga direktor (neis andmeis eri allikais erinevusi). 
Nii vene okupatsiooni kui ka sellele järgnenud Saksa okupatsiooni ajal tekkis Eestis põrandaalune vabadusvõitlus, mis leidis oma väljundi mitmeis salajastes grupeeringutes. Need grupeeringud  ühinesid ühtseks  Eesti Vabariigi Rahvuskomiteeks. 1944.aasta aprillis tabasid seda Saksa politsei poolt laialdased ja karmid arreteeerimised. Arreteeritud liikmete asemel valiti uued, nende hulgas ka Hugo Pärtelpoeg. 18. september 1944.aastal Eesti Panga hoones moodustatakse Otto Tiefi valitsus, mille rahandusministriks määrati tollase panga üks tippametnikke  Hugo Pärtelpoeg. 20.septembril Eesti Vabariigi Rahvuskomitee lõpetas tegevuse, tegevust alustas vastmoodustatud Vabariigi Valitsus. Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi järjepidevuse püsivust ning riigi neutraalsust käimasolevas sõjas. Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp ning ilmumist taasalustas Riigi Teataja. Nagu teada, suutis valitsus vähe  ära teha. 21.09 oli kord Tallinnas käest kadunud ja linn muutumas eikellegi linnaks. Sellises olukorras polnud valitsusel linnas enam midagi teha ja suurem osa selle liikmetest lahkus Tallinnast, nende seas ka Hugo Pärtelpoeg. Eestist põgenemine Rootsi ebaõnnestus. 22. 09septembril sisenesid linna esimesed Nõukogude tankid.  Asusti kohe uurima Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsusega seotut. Neil oli mitmes liinis käimas eraldi uurimisasi, mis hõlmas kõigepealt Tiefi valitsuse rahaministrit ja Eesti Panga direktorit Hugo Pärtelpoega ja Eesti Panga pearaamatupidajat Ferdinand Endit ning nende info põhjal  ka Voldemar Sumbergi ja Jaan Maidet. Hugo Pärtelpoeg tabati 4.oktoobril1944.aaastal Läänemaal Põgari külas Elga talus. NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium vaatas Hugo Pärtelpoja ja teiste Otto Tiefi valitsusliikmete süüasjad üle ja leidis, et kohtualused, sealhulgas ka Hugo Pärtelpoeg, „reetsid Nõukogude kodumaa Saksa okupatsiooni ajal Eesti NSV-s. Talle määrati 8 aastat sunnitöölaagrit ja peale seda veel 5 aastat asumist Venemaal. Sõbrad said peagi teada kodustelt, et ta on surnud mingisse haigusse- nii teatati abikaasadele (surmatunnistusel  hingamisteede halvatus). Tema surmapaik  Ozjorlag, on Irkutski oblastis Alzamaiskij rajoonis Taišeti linnas. 
Hugo Pärtelpoeg oli abielus Maria Aljasega, kes oli lõpetanud Tallinna Konservatooriumi laulu erialal. 1945.aaastal nende abielu lahutati. Peres kasvas poeg Ilmar, kes oli lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna ja kes oli väljapaistev sporditegelane, treener ning suusataja, suri 2013.aastal. 
Vastupanuvõitluse päeval 22.septembril 2012 avati Tallinnas Metsakalmistul mustast graniidist kenotaaf nimeta haudadesse jäänud Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgematele riigiametnikele. Nende hulgas ka Hugo Pärtelpojale. Riigimeeste nimede alla on graveeritud M.Underi luuleread:“ Ma tean, su tegu kaalub sinu vaeva. See on nendest, mida aeg ei söö“.
Andmed: A.Susi „Võõrsil vastu tahtmist“, Tallinn/Saksamaa, 2011; Korp! Rotalia „Otto Tief ja 1944.a. vahevalitsus“, Tartu, 2006; I.Paavle„Õiguse ja omariikluse eest : Otto Tief (1889–1976)“, Tallinn, 2014; „Tõotan ustavaks jääda....Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992“, Tartu, 2004;  Järva Teataja, nr. 87, 29.07.1940; Pr. H.Hödrejärvelt (H.P tütar) ja pr L.Pärtelpojalt (H.P. minia) saadud andmed.;

loe lisaks...

Johannes  August Pikkov (ka Juhan ja Pikhof)  arhitekt, Otto Tiefi valitsuse teedeminister
Sündinud 05.septembril 1883 Tallinnas
Surnud 03.septembril 1947 Krivoštšokovo laagris, Novosibirski oblastis
Tema isa töötas valajana, ema oli teenija. Õppetööd alustas Tallinna linna II algkoolis. Õpingud jäkusid Tallinna  tislermeister Alexander Rosenbaumi juures. Õppis Riia linna käsitöökoolis, Riias J.Ozolinši tehniliste kursuste (tehnikumi) arhitektuuriosakonnas. Siirdus Tallinna,  õppides siin Tallinna Kõrgemas Tehnikumis, lõpetas need arhitektikutsega. Oli Üliõpilaste Ühingu „Valgma“ liige, peale selle liitumist „Raimlaga“ viimase vilistlaskogu liige. Oli ehituspuusepp Tallinnas, Peterburis, Helsingis ja Riias. Töötas ka Tallinna arhitekti  Eduard Kupfferi ja insener Hackeli büroos. Hiljem töötas Gatšinas Peeter Suure Merekindluse valitsuses ehitustehnikuna. Võttis osa Vabadussõjast kaitsepataljoni reamehena. Oli töö-ja hoolekandeministeeriumis töökaitseinspektor, Tallinna linnanõunik. Peale seda töötas teedemisteeriumis mitmetel ametikohtadel. Pikemalt oli teedeministeeriumi ehitusjärelvalve inspektsiooni rajooniinspektor. Töötas Tallinna Kolledži juures ehitustehniliste kursuste lektorina. Peale Eesti okupeerimist punavõimude poolt töötas Eesti NSV kommunaalmajanduse rahvakomissariaadis. Oli oma vaadetelt vasakpoolne kuuludes Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei Tallinna komiteesse. Poliitilistel põhjustel ta vangistati. Eesti  Sotsialistliku Tööliste Partei liige. Ta tegutses Eesti Sotsialistliku Töölispartei esindajana Tallinna linnavolikogus. Oli „Oma Kolde“ üks asutaja ja esimees. Kuulus veel mitmesse seltsi ja liitu. On projekteerinud Tallinnas mitmeid hooneid nagu Töölisvõimla, lennujaama omaaegsed angaarid. Sai koos Arthur Jürvetsoniga vallamaja tüüpprojektide võistlusel I auhinna. Avaldanud ehitusalaseid ja korteriküsimuste kohta käivaid artikleid. Valgetähe teenetemärgi IV klassi kavaler.
Astus saksa okupatsiooni ajal  Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ridadesse. Tema oli üks, kes Saksa okupatsiooni ajal vangistati. Peale vabanemist jätkas ta põranda all Eesti Vabariigi Rahvuskomitee  tegutsemist ja peale OttoTiefi valitsuse ametlikku moodustamist nimetati ta valitsuse teedeministriks. Johannes Pikkovil ei õnnestunud põgeneda välismaale. Ta vangistati septembri lõpul  nõukogude võimurite poolt ja NSV Liidu Ülemkohtu sõjakollegium mõistis ta 5 aastaks sunnitöölaagrisse ja kolmeks aastaks asumisele Venemaal, kogu vara konfiskeeriti. Vanglas  ta haigestus. Seal viibis ta pea 9 kuud, väljudes oli ta töövõimetu invaliid. 1947.aastal viidi ta  Krivoštšokovo laagrite süsteemis kõvendatud režiimiga invaliidide laagrisse. Peagi tuli sõnum  tema surmast. 
Johannes Pikkov oli abielus Marta Pikkoviga (neiuna  Rader). Marta arreteeeriti 1944.aastal ja saadeti 5 aastaks  sunnitöölaagrisse Venemaale. 
Vastupanuvõitluse päeval 22.septembril 2012 avati Tallinnas Metsakalmistul mustast graniidist kenotaaf nimeta haudadesse jäänud Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgematele riigiametnikele. Nende hulgas ka Johannes Pikkov`ile. Riigimeeste nimede alla on graveeritud M.Underi luuleread:“ Ma tean, su tegu kaalub sinu vaeva. See on nendest, mida aeg ei söö“.
Andmed: Korp! Rotalia „Otto Tief ja 1944.a. vahevalitsus“, Tartu, 2006; I.Paavle„Õiguse ja omariikluse eest : Otto Tief (1889–1976)“, Tallinn, 2014; „Tõotan ustavaks jääda....Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992“, Tartu, 2004; https://riigikantselei.ee/et/otto-tiefi-valitsus;

Oskar Gustavson (1889 – 1945) õpetaja ja poliitik, Otto Tiefi valitsuse riigikontrolör
Sündinud 14.veebruaril 1889 Kogula vallas
Surnud 01.detsembril 1945 Tallinnas
Sündis  Saaremaal. Oli vallaslaps, isa oli taluperemehe poeg, ema Mare oli metsavahi tütar. Haridustee algas tal Koksi külakoolis ja jätkus Valjala kaheksaklassilises koolis. Õppis Kaarma õpetajateseminaris ning omandas algkooliõpetaja kutse Kuressaare gümnaasiumi juures. Töötas kooliõpetajana Hiiumaal ja Pärnumaal. Kaastööd ajakirjandusele hakkas tegema õpetajaameti kõrval. Artiklite all kasutas ta algusest peale varjunime, esimene neist oli „Nosija“. Ta kirjutas pilkelugusid ja luuletusi küll saksameelsete isikute, aga ka Jaan Tõnissoni pihta. Osales I Maailmasõjas, naases sealt invaliidina. 1920.aastatel hakkas enam tegutsema poliitikas, leides hingesuguluse just sotsiaaldemokraatidega. 1918.aatal oli sakslaste käes vangis. Ta oli Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei kandidaadina I-V Riigikogu liikmeks. Oli ta Riigikogu juhatuse liikmeks abisekretäri kohal. Tegutses ka Eesti Sotsialistliku Töölispartei sekretärina ja Eestimaa Töölisühingute Keskliidu juhatuse liikmena. Võttis aktiivselt osa ametiühingute liikumisest, tegi tõhusat kaastööd ajalehtedele. Eriti tuntud olid tema teravat pilget sisaldavad följetonid, milliseid avaldas sotsialistlikus ajakirjanduses varjunime Mos-Kiito all. Ajakirja „Nädal Pildis“ toimetaja. See periood oli tema  ajakirjandusliku tegevuse tippaeg. Tema  pseudonüüm oli Alle Gretto. Seda nimetust kasutas ta ka oma kirjutiste all „Päevalehes“, „ Vabas Maas“ ja „Tänapäevas“. Riigivolikogus ühines ta Töötava Rahva rühmaga. Lootes, et nõukogude okupatsioonivõim on kaduv nähtus, proovis ta jätkata ajakirjanduslikku tegevust. Ta töötas tegevtoimetajana ajakirja „Pilt ja Sõna“juures. Oma kirjatükke ta selles ajakirjas ei avaldanud. Saksa okupatsiooni  aastatel hoidus ta avalikust tegevusest.  Erakondade ja vastupanugruppide esindajatest oli moodustatud 1944.aastal Tallinnas koordineeriv vastupanukeskus, mis nimetati Eesti Vabariigi Rahvuskomiteeks, mille peamine eesmärk oli ette valmistada Eesti taasiseseisvumine. 18.septembri 1944.aastal moodustati Tallinnas 11 liikmeline Vabariigi Valitsus. Ta nimetati riigikontrolöri ajutiseks kohusetäitjaks. Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi järjepidevuse püsivust ning riigi neutraalsust käimasolevas sõjas. Püüti korraldada ka riigikaitset ja Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp ning ilmumist taasalustas Riigi Teataja. Vastupanu paraku ebaõnnestus ja valitsus  püüdis Rootsi põgeneda, mis aga ebaõnnestus. Nõukogude okupatsiooniväed vallutasid Tallinna 22.septembril 1944.aastal. Oskar Gustavsoni kohta on teada, et ta elas valenime all, tabati millalgi 1945.aasta alguses? ja olevat ülekuulamise ajal NKGB peamaja kolmanda korruse aknast välja hüpates enesetapu teinud. K 

Andmed: EBL Täiendusköide, Tallinn, 1940; K.Aru O.Gustavson: Mitu nime ja üks pale, „Akadeemia“ nr 7, Tallinn, 1999; ERahvuskom 1944, Tiefi val riigikontr aj.k.t¸ ; Korp! Rotalia „Otto Tief ja 1944.a. vahevalitsus“, Tartu, 2006;  www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=522;  I.Paavle„Õiguse ja omariikluse eest : Otto Tief (1889–1976)“, Tallinn, 2014;  „Tõotan ustavaks jääda....Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992“, Tartu, 2004; 

Voldemar Sumberg (1893 – 1965) arst, Otto Tiefi valitsuse sotsiaalminister
Sündinud 09.aprillil 1893 Lõve vallas
Surnud 13.veebruaril 1965 Kemerovo oblastis, Siberis
Sündis Valgamaal taluperes. Õppima asus Tuhalaane apostliku õigeusu kihelkonnakooli. Jätkas õpinguid Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja asus Pärnu Aleksandri gümnaasiumi. Õppis Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas.  Oli Eesti Üliõpilasseltsi liige. Osales velskrina  Vabadussõjas.  Peale sõda jätkas õpingid  ja lõpetas ülikooli. Töötas Tartu Ülikooli Tervishoiu Instituudis assistendina. Samal ajal  alustas ta tööd  Eesti  Arstiteseltside Liidu Tervishoiu Muuseumi rajamiseks Tartus. Esmalt oli ta asjaajaja, hiljem  juhataja. Muuseum ja  igakülgne tervishoiualane tegevus kujuneski tema elutööks. Kui moodustati Tervishoiu Muuseumi toimkond valiti ta asjaajajaks. Kuna Eestis puudusid samalaadse muuseumitöö kogemused, lähetati asjaajaja tutvuma Dresdeni, Berliini, Amsterdami, Helsingi ja Pariisi tervishoiumuuseumidega. Tal valmis tulevase muuseumi sügav ja terviklik arengukonseptsioon. Väga elav oli kirjastus- ja loenguline tegevus.Muuseum tõusis Lääne-Euroopa muuseumide tasemele. On paljude meditsiinialaste raamatute autor ja teoste „Tervise käsiraamat I-III „ toimetaja. Kuulus paljudesse seltsidesse ja ühingutesse.  Pärast Eesti okupeerimist 1944.aastal,  lakkas muuseum töötamast. Muuseumi varad ja kogud hävisid suures osas.  Tartu Suvesõjas osales punaste vastu Tervishoiu Muuseumi rühm, mis jätkas oma tegevust ka  Saksa okupatsiooni ajal. Nii vene okupatsiooni kui  ka sellele järgnenud Saksa okupatsiooni ajal tekkis Eestis põrandaalune vabadusvõitlus, mis leidis oma väljundi mitmetes salajastes grupeeringutes. Need grupeeringud  ühinesid ühtseks  Eesti Vabariigi Rahvuskomiteeks. Päris kindlat liikmeskonda ja struktuuri polnudki.  Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tuumik hakkas kujunema ajutiseks riigivõimu kandjaks ja 18.septembril 1944.aastal lõpetas oma tegevuse ja andis oma volitused ja ülesanded üle Otto Tiefi valitsusele, kus sotsiaalministriks sai Voldemar Sumberg. Valitsuse istungitel vaadati läbi ja kinnitati haridusminister Arnold Susi poolt koostatud valitsuse deklaratsioon, milles kuulutati iseseisva Eesti Vabariigi edasi kestmist, valitsuse tegevusse astumist ja neutraliteeti ning protesteeriti Punaarmee agressiooni vastu. Omakaitse peavalitsuse ülem kolonel Arnold Sinka andis  hinnangu olukorrale ja ta pidas vastupanu mõttetuks ja soovitas valitsusel maalt lahkuda. Valitsus otsustas minna eksiili ja asus tegema ettevalmistusi Eestist lahkumiseks. Lubatud päästepaat hilines ja tal ei õnnestunud perega Eestist põgeneda. Ta arreteeriti NKVD poolt 23.oktoobril 1944.aastal. Teda süüdistati selles, et on vaenulikult meelestatud N Liidus kehtiva korra vastu ja elades sakslaste poolt ajutiselt okupeeritud ENSV territooriumil, reetis kodumaa, kuuludes kodanlik-natsionalistlikku valitsusse,  tahtis Eestist põgeneda välismaale, et seal jätkata võitlust NSVL vastu. Esialgu mõisteti talle surmanuhtlus, aga Moskva erinõupidamine pehmendas tema karistuse, määrates 8-aastat sunnitööd tööparanduslaagris Siberis ja kogu vara konfiskeerimise. Lisaks esimesele karistusele määras laagrikohus talle 1949.aastal Eesti hümni laulmise eest veel 8 aastat vangistust range režiimiga laagris. Pärast laagrist vabanemist viibis koos abikaasaga asumisel Novosibirski oblastis Zdvinski rajoonis, seejärel asus 1957.aastal arstina tööle Kemerovo oblasti Novokuznetski rajooni Targai puhkekodusse. Eestisse teda elama ei lubatud. Suri Venemaal, maeti Targai surnuaiale.
Oli abielus Marie (Maria) Sumbergiga (sünd Johanson). Peres oli kaks poega Ants (suri Austraalias) ja Eerik (suri Tartus). 
Andmed:  A.Susi „Võõrsil vastu tahtmist“, Tallinn/Saksamaa, 2011; Korp! Rotalia „Otto Tief ja 1944.a. vahevalitsus“, Tartu, 2006; I.Paavle„Õiguse ja omariikluse eest : Otto Tief (1889–1976)“, Tallinn, 2014; „Tõotan ustavaks jääda....Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992“, Tartu, 2004; 

 Loe lisaks...