Jaan-Vahur Kruusvall (1940- 2012) kirjanik.

 Jaan-Vahur Kruusvall (1940- 2012) kirjanik.
Sünd.07.12.1940 Palmse v.
Surn.03.04.2012 Tallinn
Jaan-Vahur Kruusvall sündis Virumaal Kadrina khk Eru külas talupidaja pojana.
Ta õppis Võhma algk-s ja vaheaegadega Loksa keskk-s. Töötas mõnda aega mitmel pool juhutöölisena. 1964.a. lõpetas eksternina Rakveres töölisnoorte keskk-i.  1966.a. astus  Moskvas Gorki-nim. kirjandusinst-i, mille lõpetas 1971.a. Pärast sõjaväeteenistust töötas a-il 1964- 1976, vaheajaga, TALLINFILMIS administraatorina ja dok.- filmide toimetajana. Vahepeal töötas Võhma külaraamatukogu juhatajana, siis oli kutseline kirjanik. A-il 1978-1981 töötas  SIRBI JA VASARA erikorrespondendina, peale seda mõnda aega  LOOMINGUS   ja  MAALEHE toimetuses. Siis oli taas vabakutseline kirjanik. 1977.a-st oli  ta KL liige ja a-il 1981-1985 KL juh. liige. Debüteeris luuletustega NOORTE HÄÄLES 1962.a. Jaan Kruusvall  avaldas lühiproosakogud ARMASTUSE ESIMENE POOL (1973),  MA TEAN MITUT INIMEST (1976), MAAILMAD AKNA TAGA (1988), NOKTURN JÄRVE ÄÄRES (19919. Kogus KATKENDEID ELUST (1983) on ka kaks näidendit. Tema jutud ja etüüdid pakuvad lakoonilises stiilis väljendatud väikesi elupilte, millest mõnedki omandavad sümboli jõu. Need on novellid ja miniatuurid, kus võimutseb kurbus ja nukrus. Jaan Kruusvalli nukrameelsus omab arvatavasti isiklikke piirjooni. Tihti jääb mulje, et tunneli lõpus valgust ei paista ja tuleb nautida seda valgust, mis veel teele langeb. Samas on lugejal lihtne samastada end Kruusvalli nukrate tegelastega. Autori kirjutuses korduvad ühed ja samad tunded – teadmine surelikkusest ja pidev vastuolude tajumine enda ümber, pidev kahevahelolek, ka armastuses. Jaan  Kruusvall oli siiski rohkem tuntud näitekirjanikuna, kelle teosed JÕGI VOOLAB (Ugalas 1980), PILVEDE VÄRVID (Eesti Draamateatris 1983) ja VAIKUSE VALLAMAJA (Eesti Draamateatris ja Vanemuises 1987) lahkasid Eesti minevikku teise nurga alt, ja see oli tollal eesti näitekirjanduses midagi täiesti uut. PILVEDE VÄRVID kohta on öeldud, et ainuüksi selle kirjutamisest piisanuks autoril legendiks saamiseks. See lavastus andis truuduse ja kodumaa-armastuse võimsa sõnumi juba enne taasvabanemise aastaid. See oli osa meie ühisest kultuurist ja ajaloost, meie kannatustest ja üleelamistest. Etendustel võis juba aimata peatselt saabuvat avalikustamist, s.t ausa ajalookäsitluse hõngu, aastat neli-viis enne laulva revolutsiooni pahvatamist. Jaan Kruusvalli nimetatakse eesti näitekirjanduse silmapaistvaks minimalistiks – tema näidendites on tihti vähe tegelasi ja nad räägivad samuti vähe ning me ei saagi suurt selgust nende elukäigust. Napisõnaline ja karge, kõiki puudutav ja hingeminev – nõnda on kirjeldatud tema stiili ja loomingut. Kruusvalli kohta on öeldud, et tema sõna on pihtimuslik ning ta lause oma lihtsuses sügav ja puhas nagu allikas. Jaan Kruusvall mõtles ja tundis ka meie eest; ta valutas südant Eesti maa ja rahva ning nende saatuse pärast. Ta on kirjutanud: Metsaradadel ei käi enam keegi. Need kasvavad vähehaaval kinni, kattuvad samblaga. /- - -/ Need võiks veel rääkida, mida näinud, kui oskaks. Kuid kes oleks kuulaja.
Jaan Kruusvall on ka Mikk Mikiverist vändatud dokumentaalfilmi stsenaariumi autor.
 Kultuurkapital on andnud kirjanik Jaan Kruusvallile neli draamaauhinda:  TASANDIKKUDE HELINAD (2011), HULLUMEELNE PROFESSOR:TEMA ELUKÄIK (2001) VAIKUSE VALLAMAJA (1988) ja  PILVEDE VÄRVID (1984).  Kirjanik on pärjatud ka kahe Friedebert Tuglase novelliauhinnaga: LÕHN (1980) ja RÄNNAKUL (1992). Aastal 2001 autasustati Jaan Kruusvalli Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Jaan Kruusvalli poeg on Filipp Kruusvall. Jaan Kruusvall oli kirjanik Veera Saare õepoeg.  
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; EE 14 kd, Tallinn, 2000; Sosinal karjumise sümfoonia — Sirp: www.sirp.ee › Artiklid › Teater

Loe lisaks...