Iko Maran (1915 – 1999) laste-ja draamakirjanik

Iko Maran (1915 – 1999) laste-ja draamakirjanik
Sünd.  11.03.1915 Pihkva
Surn. 12.11.1999 Tallinn
Iko (Voldemar) Maran (Madison)  sündis Pihkvas sõjaväelase  Tõnis Madisoni ja tema naise Liisa Annette pojana. Isa langes I maailmasõjas. Ema lahkus perega Venemaalt 1922.a. Iko lõpetas algklassid  Juuru khk. Härglas, jätkas õpinguid Tallinna  humanitaargümn.-s 1929-1935a. 1935.a.astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda  mille lõpetas 1940.a. Tööle asus Nõukogude Eesti Ringhäälingusse kirjandussaadete toimetusse (1940–41 ja 1945–51). Töötas järgnevalt  DRAAMATEATRIS (1953–59) ja NOORSOOTEATRIS. Kirjanduslikku tegevust alustas  koos Bernhard Lüllega Lall Kahase varjunime all . Nende näidend PÕLEV ALUS lavastati Valga teatris SÄDE 1946.a. Samal aastal ilmus trükis nende näidend AKNAD VALLA. Mõlemad lood ilmusid kahe nime all. Neile järgnesid juba Lall Kahase nime all komöödiad PÄHKLIMÄGI, PUURILIND ning rida lühinäidendeid täiskasvanutele. Kunstiväärtuslikumad ongi Lall Kahase nime all ilmunud laste- ja noorsooraamatud, milledes juttu 30. date aastate gümnaasiumielust, näit. SÕBRAD (1949). See on paljudesse keeltesse, isegi hiina keelde, tõlgitud.   Lugudes PISILUGUSID JALUKSELT (1956), TERE JÄLLE ( 958) – neis on juttu maalaste  elust, aga ka kolhoosiprobleemidest.  Süngetel aegadel tõi ta eesti lastekirjandusse heledust, soojust, huumorit. Pärast sõda tõi ta lastekirjandusse  üldse tagasi inimliku dimensiooni. 1964. aastal ilmus juba Iko Marani nimega aimelis-ulmeline LAURI JA KAIE  KUMMALINE MATK. Olud muutusid lahedamaks ja Iko Maran tõi eesti lastekirjandusse taas uusi nägemusi. 1972 ilmus LONDISTE, ÕIGE NIMEGA VANT, mille eest sai J. Smuuli nim preemia 1973.a. Loos on väga õnnestunult kokku pandud tavaline realistlik lasteromaan ja nonsenssloogikale ehitatud absurdilugu. Sellise lastekirjanduse imetletud autor maailmakirjanduses on teatavasti Lewis Carrol oma Alice i-lugudega. Esimene puhtalt mõtlemisloogikatest lähtuv eesti nonsensslasteraamat on Iko Marani TULINE JÄÄTIS (1978), LONDISTE-raamatu järg, mis peagi ilmus paljudes keeltes. Need raamatud kohtasid rohkesti arusaamatust. Arusaamatus sünnitab vaenulikkust. Moskvas pihustati Iko Maran sootumaks. Põhiprobleemiks TULISES JÄÄTISES on võimatu võimalikkus, selle üle võib juurelda ühelt poolt mõtlemist alustav laps ja teiselt poolt suure abstraktsioonivõimega täiskasvanu. Ja nad võivad kohtuda verbaalsel pinnal, näiteks lasteraamatus, kus nii mõndagi saab olla võimalik ka siis, kui seda puust valmis nikerdada on võimatu.1995.a. ilmunud jutukogumiskus  KUIDAS KASVATADA LAPSEVANEMAID vaatleb ta  erinevaid perekondlikke kriise lapse seisukohalt. I.Marani lastejuttudele ja näidenditele on omane headuse, aususe ja hingesoojuse taktitundeline sisendamine, lapse psüühika nüansirikas kujutamine, looduse ja  inimsuhete ilu rõhutamine. Talle on omane väga mitmekesine  kunstiliste väljendusvahendite valik. Igal eesti lastekirjanikul on oma lapsenägemus. A.Pervik peab Iko Marani kaunimaks raamatuks 1975.a. ilmunud PIKKA PÄEVA. Sealse  poisikese kohta ütleb kirjanik, et last solvas, kui vanemad ta enda juurest minema saatsid. Mitte et ta oleks tahtnud kogu aeg nende juures viibida, ei üldsegi, kuid see oleks võinud jääda laste otsustada, millal ollakse koos ja millal lahus. Need laused osutavad tabamatule õrnale suveräänsusele, mis võiks ju vanemate ja laste suhetes olla. Tegelikult on see armastus lapse vastu. Armastus lapse vastu ongi raamatu idee. See on kogu Iko Marani lastekirjandusloomingu idee. Iko Marani raamatute väike laps on kogu oma kaitsetuses ja kogenematuses hämmastavalt väärikas iseolev mina.  
Iko Maran oli ka tõlkija. Ta tõlkis slaavi jt keeletest lastekirjandust, proosat ja näidendeid.  Iko Maran oli KL liige aastast 1958 ja  ETÜ liige 1967.a.
Iko oli abielus Linda Maraniga. Perre sündis neli (?) last. Iko Marani õde oli metallikunstnik Ede Kurrel.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; epl.delfi.ee › Arvamus
Loe lisaks...